Kõige varasem euro kasutuselevõtt saab toimuda 1. jaanuaril 2002, kui euro ilmub Euroliidus käibele sularahana.
Niisiis, 2002. aastal võtaks Eesti Pank kätte ja konverteeriks Saksamaal paikneva krooni kattevara sulaeurodeks. See on võimalik, kuna kõva valuuta on kõva valuuta, olgu ta Saksa mark või euro, paiknegu eurod Brüsselis või Tallinnas.
Järgneks rahareform -- kõik kroonid korjatakse kokku ja jagatakse kätte eurod. Ühtlasi oleks Eesti Pank sunnitud mõtlema enda sulgemise peale, sest kõik kroonid on Eesti Pangas tagasi nagu 1992. aastal, välja arvatud ehk mõned meenemündid. Kes hoiab oma varandust muus valuutas, peab esialgu eurode järele sõitma lähimasse Euroliidu punkti, nt Helsingisse. Umbes niisuguse stsenaariumi järgi peaksid uue rahareformi asjad käima.
Tõsi, Eesti Pangal on reserve, mis on tekkinud kattevara investeerimisest 10 aasta jooksul. Nende varal võib Eesti Pangast saada eristaatusega finantsasutus, nt pensionireformi teise samba käivitaja -- aga see on ainult hüpotees.
Mis on euro täieliku kasutuselevõtu plussid ja miinused?
1. Kaob devalvatsioonioht -- vaieldamatu pluss. 2. Intressitase langeb eurotsooni tasemele -- vaevalt. Juba praegu on 75% laenudest valuutalaenud, seega peaks intressitase olema vastava valuuta oma, aga ei ole. Intressitase sõltub ikkagi projektide, piirkonna jne riskitasemest, see aga ühekordse dekreediga ei muutu. 3. Euroliit meie ettevõtmist ei toeta, nagu ikka radikaalseid otsuseid. See on neutraalne mõjur: kui meil õnnestub, kiidab lõpuks ka Euroliit. 4. Eesti hüppab tundmatus kohas vette, teadmata, kas ujuda oskab -- Eestist on saanud rahapoliitiline lindprii. Me ei pea konkurentsile vastu ja muutume perifeeriaks.
Kui rahulikult järele mõelda, siis saab Eesti kõik oma trumbid edutada usaldusväärse krooni käibeloleku korral. Rikkaks saamine ei sõltu rahatähtede disainist, vaid sisemajanduse kogutoodangu kasvust. Praeguse null-majanduskasvu, väliskaubanduse ja jooksevkonto puudujäägi juures oleks poolel teel hobuste vahetamine liiga riskantne.
Autor: Mati Feldmann