De la Gardie kaubamaja kerkis tülide kiuste

Juba 1994. aastal valmis arhitektuuribüroos Alver & Trummal esialgne hoonestusprojekt, mis kinnitati 1995. aastal. Alveri ja Trummali projekt kinnitati veelkord aastal 1998. Tol korral oli tellija kinnisvarafirma Mendelson ja Co. Paraku läks Mendelson pankrotti ning Viru 13/15 siirdus pankrotivarana edasi Hansa Liisingule.

1999. aasta alguses oli olemas kehtiv ehitusluba, kuid selle tühistamiseks olid praeguse kaubamaja taha jääva endise teeninduskombinaadi Lembitu hoone haldajad linna kohtusse kaevanud. Viimased jäid kohtus siiski kaotajaks ning kaubamaja ehitati kõigele vaatamata valmis.

Bürokraatiat oli selle objektiga muidugi tavalisest rohkem. Mitmel korral tuli käia muinsuskaitsenõukogus ning projekt sai seal kinnitatud kokku kahel korral (09.05.1995 ja 20.04.1998). Kuigi meie büroo puutus sellise olukorraga esimest korda kokku, pole tegemist siiski mingi harukordse juhtumiga.

Kuna hoone sisemine ülesehitus on lihtne, siis suuremad probleemid olid seotud fassaadiga, kus tuli tasakaalu viia majanduslikud, tehnilised ja arhitektuurilised kaalutlused. Hoone arhitektuur on varjamatult kaasaegne, kuid siiski oma kohast välja kasvanud.

Arvestades meie ühiskonna majanduslikku taset oleme ise lõpptulemusega üsna rahul.

Sõlmisime Viru tn 13/15 hoonestusõiguse ostuks liisinglepingu aasta tagasi veebruaris. Hansa Liising oli omandanud nimetatud hoonestusõiguse pankrotivarana koos kõigi lisakohustustega ning seetõttu väga huvitatud projekti kiirest käivitumisest. Risk oli sellise kiire otsustamise juures siiski üsna suur, kuna samal ajal käis kohtuvaidlus ehitusloa tühistamiseks.

Nüüdseks on kõik laabunud meile soodsalt ja kaheksa kuuga on valminud paljusid intrigeeriv hoone. Kaubamaja on väga kõrgel tehnilisel tasemel ja selle lakooniline arhitektuur jätab vaid näiliselt odava mulje. Oleme kaubamaja funktsionaalse ja visuaalse lahendiga väga rahul ning loodame, et ka linnakodanikud hoone omaks võtavad.

Ehitajale tekitas kõige rohkem probleeme asukohast tingitud kitsikus, mis muutis tööd umbes 200 000 krooni kallimaks. Ehituslikult oli kõige raskem vundamendi rajamine, kuna säilitada tuli keldriruumide varemeid. Omaette probleem oli hoonele ja sulundseinale kulunud enam kui 80 vundamendivaia puurimine ning valamine, kuna 40tonnine puuragregaat ei pääsenud päris igale poole hästi ligi. Segas ka kõrge pinnavesi.

Traditsioonilisi sõlmi ehitise juures praktiliselt polnud ning paljud lahendused sündisid koostöös arhitektidega kohapeal. Sellised lisatööd muutsid hoone plaanitust 2 miljonit krooni kallimaks.

Hoone oli ehitajale keeruline kuid huvitav. Õppisime ka ise päris palju juurde.