Äripäeva ettepanek: jäävad 15 valda + suuremad linnad

Haldusreform on lõpuks paigast nihkunud. Siseministeerium on avaldanud konkreetsed numbrid, mille võrra soovitakse valdade arvu vähendada. Praeguse 247 omavalitsuse asemel jääks alles 110, aga maakondadega jääksid asjad ikka vanaviisi.

Äripäeval on heameel haldusreformi edenemise üle, kuid meie ettepanek on omavalitsusüksustena jätta alles 15 valda pluss suuremad linnad ja Tallinna linnaosad, kirjutab Äripäev esmaspäeval ilmuvas juhtkirjas.

110 valda on endiselt liiga palju. Maaelanikkond väheneb aasta-aastalt, nagu Eesti rahvaarv tervikuna, maamajanduse poolt toodetav lisaväärtus kahaneb paari protsendini SKTst. Need on valusad, kuid paraku objektiivsed realiteedid.

Haldusreformi ei tehta mõneks aastaks. Kui üldse reformida, siis juba radikaalselt, muidu on mõne aasta pärast vaja uuesti alustada. Meie ettepaneku järgi saaksid maakondadest vallad, millele lisanduksid suuremad linnad ja juba praegu omaette linna mõõtmed andvad Tallinna linnaosad. Kokku oleks valdu ehk omavalitsusi 25-30. Eesti kohta üsna paras.

Meie ettepanekuga vabaneks Eesti keskvalitsus dubleerivast kahest tasandist, millest üks oli maakonnavalitsus. Kesk- ja kohalik omavalitsus muutuksid mõlemad tunduvalt efektiivsemaks ühetasandiliseks.

Ettepaneku kasuks räägib asjaolu, et inimesed on harjunud nii või teisiti käima senistes maakonnakeskustes oma asju ajamas, tihtipeale isegi pisiasjade pärast. Edaspidi asuks seal vallavalitsus. Praegused vallamajad ei jääks siiski mitte tühjaks, vaid rahvaloendus selgitab välja maapiirkonna elujõulised tegelikud keskused, kuhu tulevad vallasekretäride töökohad koos internetiga. Rohkem mitte. Efektiivsuse poolest võib paralleele tõmmata tõepoolest pangaga: korra käid kohapeal kontot avamas, aga kõik ülejäänu saab ajada jutti interneti abil. Miks ei võiks nn kvaliteetse avaliku teenuse pakkumine käia samamoodi?

Peamise vastuargumendina suureneb maal järsult tööpuudus. On ju omavalitsused tavaliselt suurimad tööandjad maal. Ent mis on efektiivsem: kas hoida inimesi lihtsalt niisama tööl, kus neil midagi teha pole, või investeerida kokkuhoitud summad inimarengusse muul viisil. Innustades inimestes näiteks ettevõtlikkust, tööoskuste täiendamist, keeleõpet jne.

Pealegi on tööpuuduse suurenemine ajutine nähtus: Eesti demograafiline situatsioon on kriitiline ses mõttes, et varsti on suur osa töökohtadest täitmata, kuna ei jätku tööealisi inimesi. Sel perioodil ammutab Eesti radikaalsest haldusreformist maksimaalset kasu: töökohtade arv avalikus sektoris on viidud miinimumini, ent iga töökoht on asja eest, samas on inimeste kvalifitseeritus maksimaalne.