Kes on Eesti riigis pankrotimeistrid?

Oma eelmises artiklis (ÄP 31.07 ?Buratino äriplaan...?) vaatlesin ühe osaühingu pankrotijuhtumit. Selle osaühingu puhul alustas riigiametist võlausaldaja täitevosakonna kaudu oma võlgade sissenõudmiseks täitmismenetlust ja tema taotlusel arestiti tagavaraosade ladu, kuid ei rutatud seal asuva toorme realiseerimisega.

Samas oli osaühingul veel üks töökoda, mille väärtus kattis poolteisekordselt võlad maksuametile, kuid seda ei püütudki sundmenetluse korras arestida ja hiljem enampakkumisel maha müüa.

Antud juhul ei olnud eesmärk oma võlgade kättesaamine, vaid suhteliselt elujõulise firma pankrotti ajamine. Millised on sellise tegevuse motiivid, seda võib vaid aimata. Ilmselt mängib siin teatud rolli bürokraatide enesesäilitusinstinkt. Iga bürokraadi esmane mure on endale hankida nii palju ülesandeid, et temata ei ole võimalik neid lahendada. Sellele kaasneb kahtlemata usk enda ilmeksimatusesse.

Kui bürokraat on juba korra langetanud otsuse, et see ettevõte on pankrotis, siis peab ta ka seda olema. Kuna meil aga on vastu võetud mitmeid normatiivakte korruptsiooni vastu, siis võib öelda, et mingi osa Eesti bürokraatidest ka korrumpeerub ja vähemalt loodab pankrotivara realiseerimisest ka endale tükikest.

Antud juhul surusid ühe väikese ettevõtte pankrotitoimkonda end kohe kaks pankrotiavalduse esitanud asutuse juristi. Ametlikult põhjendasid nad seda sellega, et just nii suudavad nad kõige paremini kaitsta oma asutuse huve. Tegelikult aga võivad pankrotitoimkonnas olla vaid füüsilised isikud. Kui see füüsiline isik ka kuskil töötab, siis toimkonnas on ta ikkagi füüsiline isik, mitte aga juriidilise isiku esindajana.

Kui pankrotis on eraõiguslik juriidiline isik, siis pankrotitoimkond on eraõigusliku juriidilise isiku alaliselt tegutsev (mitte ühekordne) juhtimisorgan, kus vastavalt avaliku teenistuse seadusele ei tohi riigiametnikud osaleda.

Korruptiivne tulu ei ole mitte ainult saadav rahasumma, vaid ka näiteks pankroti varast ostetud 10kroonine tugitool, mis kaupluses maksab 10 000 kr.

Sageli mainitakse pankroti põhjustena just võlgniku kuritegu, raha ja vara kuritegelikku kõrvaldamist, varjamist. Praktika aga näitab, et seda tuleb ette suhteliselt harva. Kui Eestis pärast pankrotiseaduse jõustumist 1992. a külvasid pankrotihaldurid uurimisorganid üle avaldustega kriminaalasjade algatamiseks, siis nüüd on sellest loobutud. Ilmselt on aru saadud, et pankrot on vaid erandjuhul kuritegu ja võlausaldajad ei ole piiratud teovõimega isikud, kes küll ise otsustavad, kuid keda on siiski kogu aeg vaja käekõrval talutada.

Nn Eesti pankrotikaart näitab, et pankrotid Eesti territooriumil paiknevad äärmiselt ebaühtlaselt. Kui mõnes maakonnas kuulutatakse välja iga nädal mitu pankrotti, siis teises vaid poole aasta kohta üks või kaks. Valga maakonnas kuulutati 1998. a välja vaid kaks pankrotti.

See annab põhjust oletada, et sageli asetuvad tegeliku maksujõuetuse asemele ametnike püüdlused, aga ka põhjendamatu aktiivsus.