Olümpiamängud, rahajagamine ja Eesti

Enn Soosaar avaldas oma arvamuse Eesti spordist Sydney olümpia põhjal (ÄP 05.10). Tabavalt ütleb austusega loetav kolumnist, et spordi teeb spordiks eneseületamine. Nii on tal õigus, kui ?kolmkümmend poputatud ja väljavalitud ei suuda?ennast isegi korrata, ületamisest rääkimata??, peab spordis midagi viltu olema. Kuigi võiks küsida, kas interpreedid ja kirjanikud seda alati suudavad, on märkus õigustatud ja rõhutab vajadust vaagida treeningu kasutegurit.

Samas tõuseb kahtlus väite suhtes, et ?eneseteostajad kehakultuurivallas lähevad ühiskonnale märksa enam maksma?kui eneseteostajad ükskõik missuguses vaimukultuuri vallas...Bostoni sümfoonik teenib vähem kui Bostoni jäähokimängija?. Soosaar nõustub, et iga ühiskond vajab sportlasi ja neile tuleb võimaldada aineliselt kindlustatud elu. Kuivõrd aga Eesti suudab seda?

Ka parim sportlane Eestis võib lühiaegsel tipus viibimise ajal vaid unistada sissetulekust, mida saavad NHLi hokimängijad. Kui aga Bostoni sümfooniaorkestri kogu kuupalgast poolt kõrvutada Eesti olümpiavõistkonna kulutustega kuus? Summa on tugevalt sümfoonikute kasuks.

Austraallased on põhjalikud. Sporditeadlased Hogan ja Norton jagasid 1980?1996 tippsportlaste kulutatud raha võidetud medalite arvuga (115 olümpiamedalit, sh 25 kulda). Selgus lineaarne korrelatsioon kulutuste ja medalite arvu vahel (r=0,96) kuldmedali hind oli 37 mln ja muu medali hind 8 mln dollarit. Võttes arvesse tehtud kulutusi Sydney mängude eel, eeldati, et Austraalia võidab 14±1 kuldmedalit (tegelikult võitis 16) ning kogu medalite hulk peaks olema 61±4 (tegelikult 58).

Nii rikkad me pole. Seejuures aga on väär arvata, et kõik miljonid sõi sportlane või kulutas varustusele ja võistlusreisidele. Siia hulka kuulub meditsiiniline abi, teaduslikult korraldatud treeningu monitooring jm. Paraku on need valdkonnad meie riigis vaeselt rahastatud.

Raha jaotus on Eestis pea alati toonud tülisid. 1923. a. otsustas haridusministeerium anda Kultuurkapitali kaudu toetust andekatele sportlastele ning spordikuulsuse jäädvustamiseks. Järgnes sõjakäik spordi vastu. Algataja, kirjamees Adson pahandas Päevalehes, et ?teadlased, kirjanikud ja kunstnikud seatakse ühele pulgale ja veel kultuuri nimel odaviskajate, kettaheitjate, hüppajate ja sellesarnaste sentimeetri närijatega ning veel pommitõstjate, poksijate, jalgpallilööjate, maadlejate ja selle sarnaste lihaksete, rusika ja sääremarja rahvaga?.

Spordi hukkamõistjatega liitus ka Tammsaare, kes rääkis naba katkestamisest kui spordi tunnusest. Tema suhtumine muutus hiljem kardinaalselt. Ilmselt avaldasid mõju Eesti Spordimängud ja Berliini olümpia tulemused. 1934. a ta kirjutas: ?Aga vahetevahel kokku tulla ja üheskoos mängida, mida võiks rahvas ilusamat! Isegi kasulikumat!? Kui Palusalu jt olümpiasangarid jõudsid 1936. a Tallinna, kirjutas Tammsaare: ?Jõumehed on hulgad liikuma pannud, tehku seda ka vaimuinimesed.?

Jõudsime ühe tahuni paljudest, mistõttu Erki Nool pälvib üldrahvalikku tunnustust.