Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Et Äripäev nähtavasti pole otsustanud vabandada oma 30. oktoobri Undva sadama teemalise laimuloo pärast (?Kranichi erahuvi sadamal jalus?), õiendan siinkohal osakese eksitustest, millele see rajanes. Andsin juba enne loo avaldamist oma kirjalikud kommentaarid, paludes mitte innustuda räpasest kuulujutust Kranichi tegutsemismotiivide kohta ning mitte avaldada paari mu isiklikku negatiivset hinnangut.
Tulemus oli, et ÄP väitis mind olevat palunud lugu mitte kirjutada ja mu argumente mitte kasutada. Tagatipuks heitis veel ette, et ma pole asjas ?nägu näidanud?, kuigi olevat Saaremaalt valitud (mida ma pole). Toon siis need argumendid siin.
Et Kranichi allkiri on puudu ?sõbra ja partneri? Vello Kiili ärihuvide tõttu, on nonsenss. Ainuüksi ebaõnnestumised, mis ÄP Kiili puhul üles loeb, välistaksid ühe ministri kippumist ta partneriks ja huvide esindajaks. Et keskkonnaminister tõepoolest võiks kõhelda keskkonnakaitseliste kaalutluste ja roheliste surve tõttu, see versioon vääriks vähemalt viisakusestki kaalumist.
Majanduslehe puhul vääriks taustauuringuid siiski rohkem kui too üks projektiga seotud persoon. Näiteks milline on Kranichi oponendi ja ehituse peamise taganttõukaja äriline pagas, omakapital, tulemused sääse-, relva- või autoärist, mida olen kuulnud teda esindavat. Poleks paha ka, kui sadama- ja ehitusärist, millest ma teda rääkimas pole kuulnud.
Või siis kus ikka peidab end too paljuräägitud suurinvestor? Kas tema olemasolu võiks kinnitada käibeprognoosid, tasuvusarvutused, kavatsuste protokollid. 20. novembrini, mil geoloogilised uuringud lõpevad, jõuaks siin päris huvitavate tulemusteni. Siis saaks hinnata, kas projekti tõenäolised tulemused on väärt võetavaid riske, ja kas valitsusel on jah-sõna kerge öelda. Ja kindlasti peaks ärileht selgitama, miks ta väidab, et erakapital kipub tulema Undvasse regionaalpoliitikat tegema.
Oleme sügavalt mures nii Tallinnas kui vabariigis tervikuna toimuva võimuvõitluse pärast. Meie arvates on tegemist üha süveneva moraalikriisiga, millega kaasneb ohjeldamatu rahva raha raiskamine. Oleme jõudnud ajajärku, kus üha suurem osa ühiskonnast aktsepteerib olukorda, et juhtivatele kohtade pürgivad inimesed, kes on eri aegadel ja erineval moel petnud rahva usaldust. Pettus on pahe ja oleks normaalne, kui seda vähemalt häbenetaks. Uurimis- ja kohtuorganid oma tööde ja otsuste kaudu, samuti meid ümbritsev reaalsus, on kasvatamas uut põlvkonda, kus pettuse ja kavalusega võimu ja heaolu saavutamine pole enam taunitav.
Omavalitsustes toimuv pole ammu enam võitlus rahva huvide eest, vaid võitlus võimaluse eest käsutada rahva raha ja vara. Diskussioooni objektiks pole linna või valla probleeemid, vaid tasu õigesti antud hääle eest, soe koht, kopsakas lahkumiskompensatsioon. Kahjuks on tegemist üha süveneva tendentsiga.
Oleme arvamusel, et veel pole hilja sekkuda toimuvasse. Oleks loogiline, et vastutavatele kohtadele kandideeriksid inimesed vaba konkurentsi tingimustes, kus põhikriteeriumiteks oleks ausus ja kompetensus. On viimane aeg muuta põhiseadust ja depolitiseerida omavalitsused ning, kaasates eelkõige akadeemilisi ringkondi, töötada välja sellised struktuurid ja mehhanismid, mis tagaks omavalisuste normaalse toimimise ja kontrolli nende üle.