Ma ei usu, et Eesti eesmärk peaks olema ühes või teises edetabelis mingit kindlat kohta saavutada. Mina ei arva seda. Küll aga ma arvan, et Eesti majanduse senise edu põhjuseks on suuresti olnud kaunis avatud majandusega ühiskond ja keskkond. Ning ma usun, et seda liini peaks kindlasti ka jätkama.

Kui rääkida avatusest, siis ei saa ju mööda minna ka sellisest teemast, nagu uuenduslikud lahendused. Paraku ma usun, et Eestile ? kui räägime riigist ja majanduskeskkonnast ? ei sobi ühe või teise maailmariigi mudelit kopeerida iseendale, vaid Eesti peab siiski suutma leida oma lahendused.

Väiksus ja vähesed ressursid panevad meile peale pinge, et me peame suutma leida uuenduslikke lahendusi ja end võimalikult atraktiivsena maailmale välja pakkuda. Ma olen seda meelt ja see on eesmärk, mille peame endale seadma.

Ma arvan, et Eesti ettevõtjatel selle vastu küll midagi ei ole, kui see võimalik oleks. Minu meelest oleks see igati teretulnud ja minu meelest on meie riigis seni aetud majanduspoliitika teretulnud. Ma ei tea kahjuks seda metoodikat, mille alusel riike võrreldakse, ja ma ei tea, kas seda, mis tunnuste järgi me sellisele kohale jõudsime või mis meil edetabeli koostajate meelest vajaka jääb, et veel kõrgemale, ka esimeseks tõusta.

Üks asi, mis ettevõtlust segab, on ikkagi meie valitsusasutuste suur bürokraatia. Majanduses on üks selline reegel, mida tuleb arvestada ? äris ?söövad? kiiremad ära aeglasemad. Kui teistes riikides suudavad ettevõtjad oma asju kiiremini ajada ja lahendada kui meie ettevõtjad, siis on see selge miinus konkurentsis. Kui piltlikult öeldes ühe keskmise suurusega maja projekteerimise, ehitamise ja teiste lubade saamiseks kulub rohkem aega kui ehitamiseks, siis on asjad ikkagi väga halvasti. Teine asi on registrid. Näiteks ärifirma registreerimiseks kulub paar kuud. Nii mõneski riigis piisab notari juures firma registreerimisest ja võibki kohe tegevust alustada. Neis valdkondades saab paljugi parandada.