12. november 2000 kell 22:00

Haldusreform ? võrrand mitme tundmatuga

Haldusreformi strateegiate eesmärk ei tohiks olla kellelegi mulje jätmine, kuhjates selleks kokku ilusaid euroretoorikast tuntud sõnu. Tõsiselt ei saa võtta ka soovi kirjutada ühele paberile valdade ja linnade arv, ministri ja kantsleri suhe, ministeeriumide arv, riigiasutuste ülesanded jpm, siis tõmmata joon alla ja asuda kirjutatut teoks tegema. Eesti on liiga väsinud ja vähejõukas, et nõnda energiat pillata. Lisaks on vaja liikuda kiiresti.

Strateegia all võiks seega mõista probleemide lahendamise plaani, mis ei sisalda konkreetseid otsuseid, vaid viitab sellele, milliseid otsuseid tuleks teha ja kuidas need omavahel seotud on.

Erineva maailmavaatega inimesed hindavad probleemina erinevaid nähtusi ja eelistavad erinevaid lahendusvariante. Seetõttu sõltub muudatus, mis tegelikult tehakse, otsustamise hetkel valitsevatest arusaamadest, mitte varasemast strateegiast.

Mõne muudatuse tegemine eeldab tahet selgitada tegelik olukord, aega ja raha selleks, julgust teave avalikustada, samuti poliitikute tahet tegelikkust muuta, võimet muudatuse eesmärgis kokku leppida ning võimalusi ja tahet eesmärk saavutada. Kui kasvõi üks eeldusist puudub, ei saavutata soovitud eesmärki.

Haldusreform ei ole sisemiselt seotud tihe tervik, vaid sisaldab väga palju erinevaid reforme ja otsustusi. Eelduste olemasolu tuleb vaadata iga otsustuse suhtes eraldi.

1. novembriks koostatud strateegiatest võiks saada kõikide reformide ja arengute ühendplaani, mida iga valitsuse ajal järgitaks, kui seal sisalduv probleemitunnetus ja ka lahendused oleksid ainuvõimalikud. Tegelikult on probleemitunnetuse variante enamasti ja lahendusvariante alati palju. Ka ajalised võimalused on erinevad.

On tõsi, et kohaliku omavalitsuse reformi variandi 15+X realiseerumisel pole enam vaja maavanemaid ja -valitsusi. Aga kas tõesti peab nt ministeeriumide ja maavalitsuste suhete korrastamisega (jutt ei ole reformist!) ootama kohaliku omavalitsuse reformi tulemuste selgumiseni? On ju loogiline, et ei pea.

Kohaliku omavalitsuse reform võtab küll mitu aastat aega, kuid kohe lahendatavate probleemide lahendamise edasilükkamine ei ole kuidagi põhjendatud.

Tundub, et kõige teravam probleem on rahva võõrandumine riigist, mille põhjus on nn poliitikakujundamise nõrkus. Ilmselt ei saa rahva rahulolu paraneda ega otsustamisel kaasarääkimise tunne tekkida enne, kui Eestis tekivad tugevad, suure liikmete arvuga erakonnad (maailmavaate pinnal) ning tugevad kodanikuühendused (kitsama ühise huvi pinnal), kel on võimalik kujundada spetsialistide tuumik, kes pidevalt tegelikkust analüüsib ja programmi jaoks nende lahendamise põhimõtteid välja töötab. Seega peaks poliitikakujundamine olema erakondade-kodanikuühenduste ülesanne.

Erakondade rahastamise põhimõtted peaksid seda silmas pidades soosima tugevamaid erakondi. Samuti tuleks lahti saada hoiakust, mille järgi erakonda kuulumine teeb inimese pisut ebausaldusväärseks. Tegelikult on erakonna või huvigrupi liikmeks olek loomulik kodanikuna toimimise ja riigiasjades kaasarääkimise vorm.

Erakondade ja kodanikuühenduste poliitikakujundamise võime paranemisest pole kasu, kui erakonna ministril pole vahendeid ega võimalusi elulisi probleeme lahendada.

Poliitikakujundamise teine tasand on ministeerium. Selleks et elu paremaks muuta, on vaja täpset infot ja asjatundlikke ametnikke, kes suudavad seda analüüsida ja erapooletult lahendusi pakkuda. Poliitilise otsuse teeb minister või riigikogu.

Praegu on ministeeriumid rutiinsete ülesannetega ülekoormatud. Kõik tegelevad kõigega ja tulemuse saavutamise eest ei vastuta õieti keegi. Seepärast oleks mõistlik lõpetada ministeeriumide ning ametite ja maavalitsuste rivaliteet.

Teated tegelikkusest peaksid kogunema ministeeriumi, kus neid analüüsitakse ja töötatakse välja lahendused (eelkõige seaduseelnõude vormis). Loomulikult võtab ministeerium vastu ettepanekud maavalitsustelt ja ametitelt-inspektsioonidelt, kes seisavad suhetes kodanikega n-ö esliinil. Kuid nende põhiülesanne on seaduste täitmise korraldamine.

Strateegiad peaks seega olema lühikesed ja selged, kirjeldama tegelikke probleeme ja näitama nende lahendamisvõimalusi. Seda, mitu valda või linna Eestisse jääb, kas kantsler on eluaegselt ametisse nimetatud, kas ametite ja inspektsioonide juhid ning maavanemad jäävad poolministriteks või muudetakse ametnikeks, ei saa strateegias otsustada. Olulisimad otsused tehakse seaduste loomise ja vastuvõtmise käigus.

Hetkel kuum