20. november 2000 kell 22:00

Liitumine sõltuvusse SKTst elaniku kohta

Olen nõus välisinvesteeringute agentuuri direktori Agu Remmelgaga (ÄP 25.10 ?Hurraaoptimism ja ELi astumise tegelik mõju?), kelle arvates pole tähtis, ?...millal me ELiga liitume, vaid mis tingimustel me seda teeme...?. Jätkuva määramatuse sisuline põhjus ongi senistes kriteeriumites endis, mis üritavad määratleda ühe või teise riigi valmidust suuresti just pealisehituslike ja formaal-juriidiliste, mitte aga kõige olulisemate sotsiaalmajanduslike tunnuste alusel.

Tema teise ettepaneku kohaselt peaksime formuleerima ?... ümber...eesmärgi ja nimelt mitte mis aastal me peame ELiga ühinema, vaid mis aastal peab meie elatustase ELi keskmisega võrdustuma?. Ettepanekus sisalduva väärt põhimõtte sõnastaksin leebemas vormis. Võiksime koos ELi kuuluvate riikidega vaielda selgeks, missugune peaks olema see minimaalne elatustase, mis liitumise hetkel ei tekitaks asjatuid häireid nii liitujaile kui ka juba liitunuile.

See tase on arvutatav ja määratav protsendina ELi kõige nigelamal järjel oleva maa elatustasemest.

ELi keskmise elatustaseme sätestamine kriteeriumina lükkaks liitumishetke mitme aastakümne taha. Arvestades meie nüüdse elatustaseme mõneti rohkem kui paarikordset mahajäämust ning eeldades näiteks sellist kopsakat majanduse kasvu, nagu seda oleksid 5% aastas, kuluks isegi juhul, kui ELi liikmesriikide kosumine mingitel asjaoludel kogunisti peatuks, sealse keskmise elatustaseme saavutamiseks vähemalt 15 aastat. Koolipõlvest tuntud liitprotsentide valem midagi tempokamat lihtsalt ei paku, võrdlus Luksemburgiga oleks aga praegu suisa sündsusetu.

Tõeliselt väärt uudis olekski see, kui kuuleksime Euroopa Komisjoni kinnitamas, et ta kavatseb teha laienemist puudutavalt umbes järgmise ametliku ettepaneku: vundamentida praegused kriteeriumid ühe hõlpsalt rehkendatava, ka kandidaatriikides kindlustunnet loova objektiivse sotsiaalmajandusliku kriteeriumiga.

Kõige täpsemaks, vaidlusi välistavaks kriteeriumiks pean riigi sisemajanduse kogutoodangut (SKT) elaniku kohta või sellest tuletatavat elatustaset, mille kokkulepitud suuruse ületamise kõrval peavad muidugi olema täidetud ka senised, märksa formaalsemad kriteeriumid.

Tõsi, see SKT per capita (nii jooksev- kui ka püsihindades ja ostujõu pariteedi alusel väljendatuna) on küll olnud kõigis senistes ELi eduraportites ühe faktina sees, kuid teda ei käsitleta kriteeriumina, vaid ainult ilmestava suurusena. Kui ta aga võetaks kasutusele tõelise kriteeriumina, oleks Eestiski ELi teemalist poliitilist kibelemist märksa vähem.

Muide, seda SKT per capita laadse kriteeriumi kehtestamist pelgavad kõige rohkem just kandidaatriigid ja neil on lobitöö korras õnnestunud ka ELi liikmesriike veenda seda mitte sätestama.

Hetkel kuum