Liitumine sõltuvusse SKTst elaniku kohta

ELi keskmise elatustaseme sätestamine kriteeriumina lükkaks liitumishetke mitme aastakümne taha. Arvestades meie nüüdse elatustaseme mõneti rohkem kui paarikordset mahajäämust ning eeldades näiteks sellist kopsakat majanduse kasvu, nagu seda oleksid 5% aastas, kuluks isegi juhul, kui ELi liikmesriikide kosumine mingitel asjaoludel kogunisti peatuks, sealse keskmise elatustaseme saavutamiseks vähemalt 15 aastat. Koolipõlvest tuntud liitprotsentide valem midagi tempokamat lihtsalt ei paku, võrdlus Luksemburgiga oleks aga praegu suisa sündsusetu.

Tõeliselt väärt uudis olekski see, kui kuuleksime Euroopa Komisjoni kinnitamas, et ta kavatseb teha laienemist puudutavalt umbes järgmise ametliku ettepaneku: vundamentida praegused kriteeriumid ühe hõlpsalt rehkendatava, ka kandidaatriikides kindlustunnet loova objektiivse sotsiaalmajandusliku kriteeriumiga.

Kõige täpsemaks, vaidlusi välistavaks kriteeriumiks pean riigi sisemajanduse kogutoodangut (SKT) elaniku kohta või sellest tuletatavat elatustaset, mille kokkulepitud suuruse ületamise kõrval peavad muidugi olema täidetud ka senised, märksa formaalsemad kriteeriumid.

Tõsi, see SKT per capita (nii jooksev- kui ka püsihindades ja ostujõu pariteedi alusel väljendatuna) on küll olnud kõigis senistes ELi eduraportites ühe faktina sees, kuid teda ei käsitleta kriteeriumina, vaid ainult ilmestava suurusena. Kui ta aga võetaks kasutusele tõelise kriteeriumina, oleks Eestiski ELi teemalist poliitilist kibelemist märksa vähem.

Muide, seda SKT per capita laadse kriteeriumi kehtestamist pelgavad kõige rohkem just kandidaatriigid ja neil on lobitöö korras õnnestunud ka ELi liikmesriike veenda seda mitte sätestama.