Põlevkiviõlitootjatel uus oht

Ministeerium põhjendab tasumäärade tõstmist vajadusega stimuleerida tootjate keskkonnakaitselist tegevust, koguda raha riigipoolseteks keskkonnainvesteeringuteks ning lähendada Eesti tasumäärasid teiste maade määradele.

Samas väidetakse keskkonnaministeeriumi seletuskirjas, et keskkonnatasude määrade tõus peaks olema järk-järguline, pidades silmas elanike maksevõimet ja ettevõtete konkurentsivõimet.

Suurim põlevkiviõlitootja Viru Keemia Grupp on teinud arvestusi, et kontsern kokku peaks iga põlevkivitonni pealt hakkama maksma 40 krooni rohkem. Kui praegu on õlitootja Eesti Põlevkiviga kokku leppinud valemi, mille järgi sõltub põlevkivi hind õli hinnast, siis Viru Keemia Grupi juhatuse esimehe Janek Parkmani sõnul õlitootja kulutuste kasvuga Eesti Põlevkivi vaevalt põlevkivi hinda alandab. Põlevkivi tonnihind on praegu 130 krooni ringis, kuid ka madalaima õlihinna puhul ei langetata põlevkivi hinda alla 90 krooni tonn.

?Õlitootmine muutub absoluutselt kahjumlikuks. Arvestades õlihindade võimalikku langust, ei ole isegi nullkasumiga mõtet toota,? kommenteeris Parkman.

Teise põlevkiviõlitootja OÜ Kiviõli Keemiatööstuse tegevjuht Aleksander Saar tunnistab samuti, et saastemaks muudab põlevkiviõli tootmise võimatuks: kui tänavu lisab saatetasu ühe õlitonni kohta 23,4 krooni, siis tuleval aastal 33,6 krooni ja 2002. aastal juba 241,2 krooni.

Saare arvates ei kasva põlevkiviõli hind saastemaksudega kaugeltki võrdses tempos. Juba praegu on paljud Eesti õliküttel katlamajade omanikud nimetanud nii masuudi kui ka põlevkiviõli hinda väga kõrgeks, mis on tingitud eelkõige nafta hinna kõrgseisust. Põlevkiviõli tootjad kardavad hoopis õlihindade langust, nii nagu kaks aastat tagasi muutis odav nafta ja masuut ka põlevkiviõli valmistamise kahjumlikuks.

Eesti lähtub jäätmete ladustamise maksustamisel Euroopa Liidu prügiladirektiivist, mis nõuab ladustamisele teatud nõudeid. Nõuetele mittevastavuse korral kehtestatakse prügilatele eriti suur maksukoefitsient. Janek Parkmani sõnul eeldaks eurodirektiiv, et ka 60 aasta jooksul kasvanud tuha- ehk õlitootmisest ülejääva poolkoksimägede alla tuleks ehitada pinnast kaitsev kiht, mis on ebareaalne. Poolkoksi on Kohtla-Järvel tuhamägedesse ladustatud umbes 70 miljonit tonni ja Kiviõlis 17 miljonit tonni. Sellele lisandub igal aastal 0,7 miljonit tonni.

Parkmani sõnul on võimalik katta nn tuhamäed kinni tehismaterjali- ja savikihiga, sarnaselt Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidlaga. Kohtla-Järve tuhamägede puhul nõuaks see umbes 2 miljardit krooni, mida Viru Keemia Grupil, mis alles läinud aastal tegevust alustas, kuskilt võtta ei ole.

Teise variandina kaalub ettevõte poolkoksi kasutamist energia tootmiseks, milleks nähakse võimalust renoveeritama hakatavates Narva Elektrijaamade kateldes. Narva Elektrijaamade peadirektori Ants Paulsi sõnul on selle tooraine kasutamine võimalik, kuid selle hind võib muutuda transpordi tõttu liiga kõrgeks. Viru Keemia Grupp on leidnud poolkoksile kasutuse ka ehitusmaterjali toorainena, kuid sellest õnnestuks müüa umbes 5%.

Valdavalt põlevkiviõliga tegelevas Kiviõli Keemiatööstuses on ametis praegu ligi 400 inimest ja Viru Keemia Grupi 1400 töötajast õlitööstuses 800 inimest, kes jääksid pankroti korral tööta. Samuti peaks tootmismahtu ja töötajate hulka sel juhul oluliselt vähendama Eesti Põlevkivi, mis suurendaks suurima töötute arvuga piirkonna sotsiaalseid pingeid ja riigi kulutusi nende leevendamiseks veelgi.