NATO-ELi või Balti-Vene suund

Taktika ja strateegia on sõjandusterminid. Esimene tähistab lahingu ettevalmistamist ja juhtimist, niisiis tegevuskava, kuidas saavutada kiiret edu ühes kitsas lõigus. Teine hõlmab sõjategevuse üldist juhtimist ja kõikide relvajõudude koostööd, niisiis läbimõeldud plaani kaugema eesmärgi saavutamiseks ehk sõja võitmiseks.

Ajapikku on nende kahe mõiste kasutusring laienenud ja tihtipeale nimetatakse strateegiliseks kavasid ning tegevust, mis peab silmas suuri, tulevikku suunatud eesmärke, taktikaliseks aga neid samme, millega loodetakse kiiret lõikust.

Eesti ärimees näeb, et Peterburis ja Novgorodis, Jelgavas ja Klaipedas võiks asi susisema minna. Venemaad annaks hakata jälle tasapisi lüpsma. Samal ajal on karta, et kui Eestiga seotud kapital ei suuda viivitamatult Lätis ning Leedus kanda kinnitada, jääme aasta või paari pärast lootusetult hiljaks.

Eesti ärimees on elevil ning ärevil ja seab sammud välisministeeriumisse. Loomulikult ei ütle keegi talle seal, et lähinaabritega ei tasu kaubelda, nendesse maadesse pole mõtet investeerida, istugu ta maha ja mõelgu veel kord järele, enne kui hakkab venelaste ja lätlaste-leedulastega äri ajama. Pigem vastupidi: teda õhutatakse üleaedsete juures aktiivsust üles näitama, turgu laiendama isegi siis, kui mõnele võimalikule ohule viidatakse.

Ikkagi tuleb Vene või Läti-Leedu suunal tegutsev ärimees Islandi väljaku kõrgest hoonest ärritunult tagasi. Talle jäi mulje, et tema huvid ja mured ei ole Eesti välissuhtlust korraldajate huvid ja mured.

Välisministeeriumi ametnikud ei teinud saladust: nende esmahooleks on heaseismine, et Eesti pääseks ELi ning NATOsse. Muu on selle kõrval teisejärguline. Ja välisminister, kes olgu Eesti ettevõtluse teenistuses, ajab sootuks sõgedat juttu. Eesti, muistne jõulumaa (meil, Soomes, Skandinaavias ja Inglismaal märkis talvist pööripäeva samatüveline sõna jul-jõulu), peaks kuuluma Põhjalasse.

Ühes asjas olgem ühel meelel. Ilma eduka väliskaubandusliku tegevuseta ei saa ükski riik olla edukas ei kodus ega laias maailmas. Ses mõttes on valitsuse, iga ministeeriumi kohus toetada ja soosida oma ärimehi. Ent sama hingetõmbega tunnistagem teistki tõsiasja. Nii oluline, kui majandustegevus ka on, pole see siiski ainuke raud, mida taguma peame.

Ärimeestel on raske soostuda. Nemad usuvad matemaatikat. Ja kui nad on liitnud-lahutanud, korrutanud-jaganud ning tulemus näitab kasumit, milleks veel jutud avatusest ja stabiilsusest, konkurentsivõimest ja kvaliteedinõuetest, normidest, kvootidest, prioriteetidest?

Taas läheb mõte taktikale ja strateegiale. Ärimees on hea taktik, aga kui palju suudab ta lühiajaliste, käegakatsutavate kordaminekute vahelt ning tagant näha pikemaajalist strateegilist eesmärki? Kas või lihtsat tõde, mida välisministeeriumi asekantsler Harri Tiido kordab eesti rahvale ja majanduseliidile ei-tea-mitmendat aastat järjest? Vajame NATOt kaitsekilbiks.

Samal ajal ? ja see pole vähem tähtis ? tähendab kuulumine sellesse organisatsiooni stabiilsuse garantiid. Tagatud julgeolek muudab majanduskliima soodsaks, meelitab investeeringuid, loob uusi töökohti.

Täpselt sama on lugu ELiga. Sealsete rangide kaelavõtmine avab äritegevusele võimalused, mida eestlasel pole kunagi varem olnud. Ja Põhjala? Balti saatusekaaslastega oleme ühte sõlmitud kümne köiega. Nende puruksrebimine on viimane rumalus.

Aga jäägem realistiks. Kolm pisiriiki Läänemere idakaldal ei ole tegijad ei oleviku ega tuleviku Euroopas. Me peame ennast kellegi külge haakima. Küsimus on ? kelle?

Möödanikus oleme pikalt olnud seotud Saksamaaga ja Venemaaga. Aga tihedad on Eesti ajaloolised ning tänapäevased sidemed ka Soome, Rootsi, Taaniga. Vaatame nelja ilmakaarde ja paneme mõeldavad variandid kaalukausile. Kui meil õnnestuks olemasolevad Skandinaavia-suunalised sidemed nii katkestamatuks punuda, et saame ennastki Põhjamaaks arvata, jah, see oleks tulukas perspektiiv nii riigile kui ka ta ärimeestele.