Rahaliidu laienemine nõuab kiireid reforme

Sellal kui Euroopa Liit valmistub Nice?i rambivalguses reformima oma Ministrite Nõukogu ja Komisjoni, et vastu võtta uued liikmed Ida-Euroopast, on peaaegu täiesti unustatud Euroopa Keskpanga (EKP) reform. Ometi vajab EKP reformi samavõrra: koos uute liikmetega ähvardab panga otsuseid langetav kogu muutuda liiga suureks, et ajada jõulist ja adekvaatset rahapoliitikat.

EKP on nagu teisedki ELi juhtkogud loodud kompromisside tulemusel. Kaheharuline kahvel, mille ühes otsas on usaldusväärne ühisraha ja teises liikmesmaade erahuvid, tingis EKP juhtimisstruktuuri, kus mõlemad pooled on vajalikul määral esindatud.

Eeldades, et ühiselt määratud juhatuse kuus liiget on rohkem motiveeritud liidu ühisest poliitikast kui nõukokku kuuluvad keskpankade presidendid, moodustab juhatus tuumiku, kes haarab vajalikul hetkel initsiatiivi ja võtab vastu ebapopulaarseid otsuseid intressimäärade kohta.

Praeguses nõukogus piisab vaid kolmest keskpanga presidendist, et koos juhatusega vajalik enamus luua. Kui ELi laienemise järel kasvab nõukogu liikmete arv viie või isegi 12 võrra, on niigi habras idüll rikutud. Esmalt langeb otsustusvõime igas kogus selle võrra, mida rohkem on tas liikmeid. Euroopa Komisjon on juba hädas 20 volinikuga. Mida hakkab tegema 23?30-liikmeline panganõukogu?

Teiseks, laienenud nõukogus langeb kuueliikmelise juhatuse suhteline osakaal, viie Ida-Euroopa riigi liitumisel ühelt kolmandikult ligi veerandile. Juhatus peaks aga olema katalüsaator raskete otsuste taga.

Kolmandaks, uute liikmete majandus erineb tuntavalt praeguse rikaste klubi omast. Kompromisside leidmine läheb arvatavalt raskemaks. Ja lõpuks, kõigi kandidaatriikide majanduste suurus on rahaliidu liikmetega võrreldes pisuke, isegi koos võetuna (viis esimest liitujat suurendaks ELi SKTd ca 3%).

Tekib oht, et intressimäärasid hakkavad muutma hääled, kes esindavad kasinat vähemust kogu euro-ala majandusest. Praeguse üks-riik-üks-hääl skeemi juures saaks Eesti, Läti ja Leedu koos maha hääletada Saksa- ja Prantsusmaa (üle 50% ELi SKTst)!

Võib vastu väita, et rahaliidu laienemine on alles mägede taga. Kas on? Viimase Euroopa Komisjoni eduraporti järgi võib uusi liikmeid ELi oodata kõige varem aastal 2004. Koos aruande- ja üleminekuperioodidega ning bürokraatlike viivitustega võtaks rahaliidu laienemine pisut alla 3 aasta. Sel juhul istuksid uute liikmete keskpankade presidendid nõukogulaua taha juba 2006. a. Nii lühikese liitumisaja venimise poolt räägib peamiselt skepsis uute liikmete suhtes ja EKP halvastiargumenteeritud retoorika.

Kuid liitumisperioodi lüheneminegi on võimalik, nagu möönab ka Eesti Pank. Otsus uute liikmete sobivuse kohta on alati osaliselt poliitiline. Nii vastas kõigile Maastrichti majanduskriteeriumitele praegusest 12 rahaliidumaast algselt üldse vaid 2!

Teiseks on kandidaatriikide vastavus Maastrichti nõuetele parem kui rahaliidu liikmete seis viis aastat enne liitumist. Kolmandaks on valuutakomiteega riigid, sh Eesti, juba sisuliselt üle võtnud jäiga vahetuskursimehhanismi.

Kui kandidaatriigid näitavad jätkuvalt üles senist entusiasmi ja valmidust valusateks reformideks, on ELil poliitiliselt väga raske tähtaegu venitama hakata.

On rahaliidu huvides reformida end juba enne uut laienemist. Paratamatu reformiga kaasnev liikmesriikide mõju vähenemine võib uutele liikmetele tunduda prääniku äravõtmisena pärast pikka piitsutamist. Seetõttu võivad uued liikmed juba ELi sees olles hakata reformi blokeerima, sidudes selle mitmete järeleandmistega.

Paljas kahtlus, et rahaliit läheb poliitilistele kompromissidele, viib aga tagasilöökideni finantsturgudel ja võimaliku euro vabalanguseni. Samas kahandab venitamisest tulev ebakindlus kandidaatide indu majandusreformideks, mis on kahjulik mõlemale poolele.

Artiklis on kasutatud andmeid R. Baldwini et al. artiklist ?EU Reform for Tomorrow?s Europe? (www.cepr.org)