Salakaubandus on ka riigi probleem

Niipea kui mõni tubakatööstust esindav isik räägib salaäri osakaalu kiirest kasvust Eestis, tekib ametnike näole tüdinud ilme ? jälle nad virisevad ja tüütavad oma igivana jutuga, et aktsiis on kõrge. Üks näide: kui aktsiisimäär kasvas aastast 1997 aastaks 1999 67%, siis maksulaekumine kasvas 15%, samas pole suitsetajate arv vähenenud.

Iga-aastaseks traditsiooniks on saanud rahandusministeeriumi tubakaaktsiisi laekumise prognoosi vähendamine lisaeelarve koostamise käigus aasta keskel. Ka tänavu sai 780 miljonist 565. Ilmselt on seegi liiga optimistlik: oktoobri lõpuks oli laekunud 68%, seejuures pole aasta lõpus oodata tavapärast maksutõusueelset suuremat importi. Planeerimise viga tuleb sellest, et korrutatakse küll aktsiisimaks tarbitavate sigarettide arvuga, kuid jäetakse lahutamata salatubaka osakaal ? ligi neljandik turust.

Pole suurt vahet, kas tubakaaktsiisi jätkuv kergitamine teenib eelarve täitmise või tervishoiu eesmärke ? kui puudub kontroll salakaubanduse üle, jäävad eesmärgid saavutamata. Kuna tubakafirmade märgukirjad ja koostööpakkumised sissetoodavate salasigarettide leviku takistamiseks on tagasi lükatud või pole neile üldse reageeritud, võiks riik vähemalt huvi tunda, mida arvavad olukorrast riigi silmis enam autoriteeti omavad organisatsioonid, nt Euroopa Komisjon (EK). EK hiljuti avaldatud eduraport viitab Eesti valmisolekule euronõuded kiirelt seadustesse kirjutada, omamata võimet neid seadusi ellu rakendada. See puudutab nii intellektuaalse- ja tööstusomandi kaitset kui maksude kogumist. Kui piirivalve tegevus saab raportis suhteliselt positiivse hinnangu, siis tolli saavutused on kokku võetud ühe lausega: Eesti on saavutanud teatud edasimineku ses vallas.