11. detsember 2000 kell 22:00

Salakaubandus on ka riigi probleem

Niipea kui mõni tubakatööstust esindav isik räägib salaäri osakaalu kiirest kasvust Eestis, tekib ametnike näole tüdinud ilme ? jälle nad virisevad ja tüütavad oma igivana jutuga, et aktsiis on kõrge. Üks näide: kui aktsiisimäär kasvas aastast 1997 aastaks 1999 67%, siis maksulaekumine kasvas 15%, samas pole suitsetajate arv vähenenud.

Iga-aastaseks traditsiooniks on saanud rahandusministeeriumi tubakaaktsiisi laekumise prognoosi vähendamine lisaeelarve koostamise käigus aasta keskel. Ka tänavu sai 780 miljonist 565. Ilmselt on seegi liiga optimistlik: oktoobri lõpuks oli laekunud 68%, seejuures pole aasta lõpus oodata tavapärast maksutõusueelset suuremat importi. Planeerimise viga tuleb sellest, et korrutatakse küll aktsiisimaks tarbitavate sigarettide arvuga, kuid jäetakse lahutamata salatubaka osakaal ? ligi neljandik turust.

Pole suurt vahet, kas tubakaaktsiisi jätkuv kergitamine teenib eelarve täitmise või tervishoiu eesmärke ? kui puudub kontroll salakaubanduse üle, jäävad eesmärgid saavutamata. Kuna tubakafirmade märgukirjad ja koostööpakkumised sissetoodavate salasigarettide leviku takistamiseks on tagasi lükatud või pole neile üldse reageeritud, võiks riik vähemalt huvi tunda, mida arvavad olukorrast riigi silmis enam autoriteeti omavad organisatsioonid, nt Euroopa Komisjon (EK). EK hiljuti avaldatud eduraport viitab Eesti valmisolekule euronõuded kiirelt seadustesse kirjutada, omamata võimet neid seadusi ellu rakendada. See puudutab nii intellektuaalse- ja tööstusomandi kaitset kui maksude kogumist. Kui piirivalve tegevus saab raportis suhteliselt positiivse hinnangu, siis tolli saavutused on kokku võetud ühe lausega: Eesti on saavutanud teatud edasimineku ses vallas.

Tegelikult tundub, et need, kes võiks EK raportist järeldusi teha, pole seda üldse lugenud. Nimelt on riigil kavas uus maksupoliitiline eksperiment: juurutada kaheosaline tubakaaktsiis, mis koosneb fikseeritud osast ja proportsionaalsest osast. Vastav eurodirektiiv sätestab ka maksuosade määrad, populaarseima hinnakategooria jpm, mis on vaid osaliselt eelnõus kirjas.

Uus süsteem peaks teenima kaht eesmärki: esiteks saame linnukese kirja, et oleme seadusandlust ühtlustanud, ja teiseks ? äkki demotiveerib maksu alanemine odavatele sigarettidele salakaupmehi.

Põnevaks teeb eksperimendi see, et peaksime uuele süsteemile üle minema juba juulis 2001. Tean vaid paari ametnikku, kel on põhjalik ülevaade süsteemist. Ungaris, Poolas ja Sloveenias on samalaadne maksusüsteem jõus, neil kulus selle ettevalmistusteks 18 ja rakendamiseks 6 kuud. Praegu valmistub selleks Slovakkia, kes tahab süsteemi juurutada 2003. a.

Olukorras, kus salasigarettide impordi ja turustamise üle kontroll puudub, oleks segadus tubakaaktsiisi rakendamisel kurjategijatele igati teretulnud nähtus. Kaotajaiks jäävad tootjad, riik ja tarbijad ? keegi ei garanteeri, et peidikuis veetud ja valesti säilitatud sigaretid vastaks kvaliteedinormidele.

Võimalik, et Eestis hakatakse nagu Lätis ja Venemaal tootma piraatsigarette põrandaalustes tehastes. Siis saaks salasigaretiäri automaatselt liita Kadaka turu temaatikaga ning riik ei peaks seda probleemi eraldi käsitlema. Suurepärane oleks, kui keegi riigijuhtidest sigarettide salakaubandusse süveneks ning võetaks vastu otsus, et salaäri vastu tahetakse võidelda. Eesmärk peaks olema selge: saavutada turu legaliseerumine ja normaalne maksulaekumine. Kuni otsustajatel puudub selge tahe, ei muutu midagi.

Mis puudutab maksupoliitikat, siis võiks tähelepanelikult lugeda, mida Euroopa Liit ütleb meie kohta, ja käituda läbimõeldult, et legaalselt tegutsevad firmad ei peaks ilmse konkurentsieelise saavutanud salakaupmeestega võitlema. Kuni piir salakaupa ei pea, võiks planeeritud maksustruktuuri muutuse edasi lükata, et kõik osapooled oleks uueks väljakutseks valmis.

Hetkel kuum