Kolme sektori võrdluses on suurem tulevik elektroonikatööstusel

Masinaehituse osakaal Eesti töötleva tööstuse toodangus väheneb pidevalt ning üha rohkem rajanevad tulevikulootused kiiresti areneval elektroonikatööstusel, mille peamine probleem on teaduse ja tööstuse vähene koostöö. Nende kahe vahel püsib stabiilsena kergetööstus, mille odav tööjõukulu eelis kaob niipea, kui püsikulud palga näol ühe töötaja kohta suurenevad.

Elektroonikatööstus hõlmab neli tegevusala: kontorimasinate ja arvutite, elektrimasinate ning -aparaatide, raadio-, televisiooni- ja sideseadmete ning meditsiini-, optika- ja muude täppisinstrumentide tootmise.

Tootmismahu poolest on väikseim kontorimasinate ja arvutite tootmine, kus ollakse kontsentreerunud peamiselt väikesele sortimendile ? arvutiosade ja nende komponentide tootmisele.

Tehnoloogilise iseloomuga komponentide tootmine erineb teistest tootegruppidest seetõttu, et põhineb peamiselt kõrgelt automatiseeritud tootmisel. Allhanked suurendavad küll oluliselt haru eksporti, kuid pidurdavad omatoodete arendamist. Probleem peitub teaduse ja tööstuse väheses koostöös. Arvestades aga Eesti suundumist teadus- ja tehnoloogiamahuka tootmise juurutamise suunas, on tegemist siiski ühe perspektiivikaima haruga, mille arengu eelduseks on kvalifitseeritud tööjõu olemasolu.

Niisiis on harule iseloomulik suur allhanketööde osakaal, toodete ja teenuste lai valik, tootmistehnoloogia ja -protsessi lai skaala, väliskapitali suur osakaal tootmisvõimsuses, teaduse ja tehnoloogia tähtsus ja kõrgekvaliteedilise tööjõu vajadus. Kuna kodumaal on nõudlus elektroonikatööstuse kaupade järele väike, siis enamik toodangust eksporditakse.

Kergetööstuse alla kuuluvad tekstiilitööstus, riietusesemete tootmine ning naha- ja jalatsitööstus. Tekstiili-, naha- ja jalatsitööstuses toimub peamiselt tooraine töötlemine vaheproduktiks, millest suur osa läheb ümbertöötlemiseks rõivatööstusesse. Rõivatööstus põhineb suurel määral ka sisseveetaval toorainel, mis kajastub ehedalt selle haru allhangete suures osakaalus võrreldes teiste kergetööstusharudega.

Eesti kergetööstuse omapära ongi allhanketööde suur osakaal, mis mitmete ettevõtete puhul moodustab kuni 90% realisatsioonist. Võrreldes elektroonika- ja masinaehituse tööstusega on kergetööstus suhteliselt tööjõumahukas tootmisharu, mis mängib olulist rolli tööhõive tagamisel töötlevas tööstuses.

Kergetööstusele on iseloomulik küllaltki suur tundlikkus tarbija nõudmiste suhtes, kuna kiiresti muutuvad tarbijate vajadused nõuavad ka kiiremat tootmisprotsessi kohandumist uute tingimustega. Sellest tulenevalt on innovatsioonitsükkel tootmises suhteliselt lühike. Püsivhindades kasvas kergetööstuse tootmismaht võrreldes 1999. aasta üheksa kuuga 18 %.

Masinaehitus hõlmab masinate ja seadmete tootmist, kuhu kuuluvad põllumajandusmasinad ja nende varuosad, metsatöömasinad ja -seadmed, konteinerid jms.

Masinaehituse osatähtsus on aastast aastasse vähenenud ja moodustab töötleva tööstuse toodangust suhteliselt tagasihoidliku osa. Tootmine seisneb imporditud detailide ja materjalide kokkumonteerimises, suurem osa toodangust veetakse omakorda välja. Lõpptoote osakaal on suhteliselt väike, sest üle kümnendiku ekspordist moodustavad allhanketööd. Seega ei avalda masinaehituses toimuvad muutused märkimisväärset mõju tööstuse lisandväärtuse kujunemisele.

Masinaehituse lisandväärtuse suurenemist takistab nõudluse puudumine ja kvalifitseeritud tööjõu vähesus. Kuna masinaehitus eeldab suhteliselt kõrget kapitali kontsentratsioonimäära, siis sõltub haru areng peamiselt väliskapitali sissevoolust ja allhankelepingutest.

Märkimisväärsete müügitulemuste (55%) põhjuseks eelmisel aastal oli 1999. aasta madal baas, sest 1999. a esimesel poolel võis täheldada mõningast müügi langust ? 15% võrra.

Autor: Helena Hannula