Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Politsei
Esmalt tuleb lahti selgitada mõisted. Liiklusjärelevalve teostamise kord on reguleeritud Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001 määrusega nr 67. Samas liiklusjärelevalve põhimõtted ei ole oluliselt muutunud viimase kümne aastaga. Liiklusjärelevalvel on neli põhieesmärki, millised võib kokku võtta lühidalt - see on liiklusohutuse ja ?sujuvuse tagamine.
Politsei tegevus on avalik ning üldjuhul on politsei oma tööd tehes ka selgesti nähtav ja eristatav teistest inimestest. Selleks kasutab politsei erilist vormiriietust ja erilise värvikombinatsiooniga sõidukeid. Samas ei ole sellisel viisil politseil alati võimalik efektiivsel tegutseda ning teatud õiguserikkumiste tõkestamiseks või avastamiseks üritab politsei sulanduda keskkonda märkamatult. Nii ei kasuta näiteks kriminaalpolitseinikud üldjuhul vormi. Liiklusnõuetest kinnipidamise kontrolli üheks efektiivsemaks mooduseks on samuti tsiviilvärvides sõidukite kasutamine.
Õiguslikult ei ole vahet, kas politseiametnik täidab tööülesandeid sini-valges masinas või eravärvides sõidukiga. Peatumismärguanne on kohustuslik hoolimata sõidukist, millest see antud on. Küsimus võib kerkida vaid peatamismärguandes eneses. Sõidukist antavad peatumismärguanded jagunevad kolmeks:
käega (lisaks võib olla ka sau, helkurketas vm selline abivahend) ? peatumismärguande andja on vormiriietuses.
politseisõiduki vilkuritega ? peatumine on kohustuslik, kui sisse on lülitatud sinine ja punane vilkur;
valjuhääldi kaudu.
Peatumismärguanne võib olla antud ka mitme ülalnimetatud viisi kombinatsioonina. Seejuures auto värvus või värvikombinatsioonid ei ole olulised.
Praktikas on tekkinud probleeme pinnalt, et autojuhid väidavad nagu ei saaks nad eravärvides politseisõidukist antavast peatumismärguandest aru või kardavad peatuda, kuna tegemist võib olla kurjategijatega. Sellisteks juhtudeks on politseil kaks soovitust:
Kui autojuht ei ole kindel peatumismärguanne andmises või kas see anti temale, siis on alati õigem peatuda ja veenduda asjaoludes.
Kui tekib kartus, et peatumismärguande andja on kurjategija, siis võta kohe ühendust politseikorrapidajaga lühinumbril 110 või tuleks sõita rahulikult ja ohtu põhjustamata rahvarohkesse kohta.
Ka on hirmu korral õigem peatada sõiduk, kuna ärritunud inimene autoroolis võib põhjustada ohtliku olukorra, halvemal juhul raske liiklusõnnetuse. Peatumismärguannet eirava sõiduki peatamiseks on politseil muuhulgas õigus kasutada ka relva ning tulistada näiteks sõiduki kummidesse. Üldjuhul lõppevad sellised põgenemised tupikusse sõitmisega, halvemal juhul liiklusõnnetusega. Politsei kasutuses olevad autod on piisavalt võimsad ning patrullautode juhid piisava koolitusega, et põgenejat tabada.
Sõiduki peatamisel peab liiklusjärelevalve teostaja end peatatud sõiduki juhile esitlema ning juhi nõudmisel esitama ametitõendi või muu oma volitusi kinnitava dokumendi.
Vastavalt liikluseeskirjal peab liikleja peatuma, kui kui reguleerija on tõstnud käe üles ja osutab peatumiskohta, peatamismärguanne võidakse anda ka sõidukist ja/või valjuhääldi kaudu.
Autojuht peab märguande korral jääma seisma parempoolsel teepeenral.
Autor: Indrek Sirk