Võitlus inflatsiooniga soodustab majanduskasvu

Maailma majanduskasvu aeglustudes näib tahaplaanile jäävat võitlus inflatsiooniga. Täna seisavad poliitikud, ärimehed ja mõ-ned Aasia ja Ladina-Ameerika majandusteadlased vastu keskpankade peamisele ülesandele säilitada madal inflatsioonitase. Näiteks tuuakse USA Föderaalreservi juhatuse tegevus 1990nda-tel, väites, et kõigi keskpankade tegevus peaks olema suunatud majanduskasvu suurendamisele.

Ent kasvu nägemine millegi eraldiseisvana inflatsiooni ohjeldamisest on üldlevinud viga, sest tegelikkuses toetab madal inflatsioonitase finantssektori stabiilsust ning kahe mainitu omavaheline kombinatsioon soodustab omakorda majanduskasvu.

Inflatsiooni madal tase aitab säilitada finantssektori stabiilsust, sest muudab lihtsaks investeeringute väärtuse hindamise. Kõrge inflatsioonitaseme juures on raske teha vahet hinna ja raha väärtuse muutumise vahel. Kõik investeeringud tunduvad paljutõotavad, vähemalt mõnda aega.

Raha väärtuse kasvades on raske aru saada, mis toetab tegelikku väärtust, mis suurendab se-da. Kõrge inflatsioonitaseme juures (siis on see tavaliselt ka kõikuv, mis muudab olukorra veel halvemaks) on finantsinstitutsioonidel raskem hinnata investeeringute väärtust, nad eksivad rohkem ja teevad seetõttu enam ebaõigeid otsusi. See on põhjus, miks madal inflatsioonitase suurendab finantssektori stabiilsust.

Miks mitte nõuda keskpankadelt lisaks vastutusele madala inflatsioonitaseme eest ka majanduskasvu otsest soodustamist? Vastus: keskpangad ei saa ise otseselt midagi teha. Rahanduspoliitika võib avaldada mõju nõudlusele, ent ei suuda stimuleerida tehnilisi uuendusi, kasvatada ettevõtluse vaimu ega teha muud, mis suudaks mõjutada pikaajalist kasvutempot.

Tegelikkuses annavad sellised katsed soovitule vastupidise tulemuse, pannes keskpanku intressimääri langetama. See põhjustab inflatsiooni kasvu, teravdades majanduslangusega kaasnevaid probleeme, mis tekivad seoses vajadusega peatada inflatsioon.

Seepärast peaksid keskpangad keskenduma inflatsiooni ohjamisele. Nad peaksid kandma ühemõttelist vastutust ka finantssektori stabiilsuse eest. Keskpanga kohus pole ainult madala inflatsioonitasemega keskkonna loomine, mis mõjub finantssektorile stabiliseerivalt. Keskpank peab olema valmis süstima likviidsust ka turgudesse, kui äkiline vajaduse kasv likviidsuse järele peaks ähvardama finantsinstitutsioonide stabiilsust.

Nõnda palju siis üldpõhimõtetes. Mõne aasta tagune Kagu-Aasta kriis näitas selgelt kirjeldatud printsiipide tähtsust. Tai, Malaisia ja Indoneesia majandus õitses. Inflatsioonitase oli madal, vahetuskursid stabiilsed. Piirkonda voolas ohtralt välisinvesteeringuid. Nimetatud välisinvesteeringud ei kujutanud endast probleemi, küll aga lasid nad probleemil tekkida. Rahamassi kasv kiirenes. See kandus üle aktsia hindadele, mis hakkasid kiiresti kasvama. Kinnisvara hinnad tõusid lakke.

Vahepeal laenasid pangad välisraha selle edasilaenamiseks kohalikele laenuvõtjatele kohalikus vääringus, jättes tähelepanuta vahetuskursi riskid. Kui kinnisvara ja aktsia hinnatõus aeglustus, ei paistnud investeerimisprojektid enam nõnda ahvatlevad ja ressursside juurdevool kuivas kokku, ohustades sellega vahetuskursse.

Toimusid devalveerimised ja pangad sattusid raskustesse: nende välisvaluutavõlgnevus kasvas, samas nende aktsiate hind oma valuutas alanes. Järgnesid panganduskollapsid ja kogu majandus langes kriisi.

Oleks ebaõige väita, et mainitud piirkonna keskpangad ei täitnud oma kohust, sest tihti olid just poliitikud need, kes panku nõnda tegutsema sundisid. Ignoreeriti ohte, mis kaasnesid järjest kasvavate välislaenude võtmisega vähese vaba kapitaliga pankade poolt. Ja nii juhtuski, et samal ajal, kui turukaupade hindade inflatsioonitase püsis madal, lasti suure ostu- ja müügihinna vahega hinnaindeksil vabalt kasvada.

Probleemide kerkides ei saanud keskpangad midagi ette võtta ? häda põhjustas välisvaluuta nappus, nemad suutsid pakkuda vaid kohalikku raha. Eirates valuuta- ja finantsstabiilsust, tõmbasid valitsused endale kaela tõsised majandusprobleemid.

Valuuta- ja finantsstabiilsust saab kõige efektiivsemalt tagada keskpanga ettenägeliku tegevusega, mille hulka kuulub kindlasti viivitamatu laenuabi andmine äärmise vajaduse tekkides. Midagi enamat keskpangad majanduskasvu heaks teha ei saa. Aga piisab sellestki.