Sein on ees ja seisak süveneb

Mul on siseministrist kahju. Ta katsus nii ja katsus naa, aga sein on ees ja edasi ei saa. Ei, Tarmo Loodus ei vahi tõtt tugeva ega vägeva müüriga. Pigem lossutab ta ees mingi amorfne moodustis, kust läbi ei pääse, mingi kujuta tõke, mis teisenemist takistab.

Eestimaale on laskumas seisak. Defineerida on seda raske. Stagnatsioon, mis halvas N.Liidu lõpukümnenditel kogu riigi, pärssis juhtimis- ning toimimismehhanismid ja viis kolossi kokkuvarisemisele, see kindlasti ei ole. Ent mis siis on? Nähtavasti isegi mitte paigaltammumine. Samas oleme vist kõik tajunud enda ümber kaasinimeste tõrksust muutuda, edasi minna, iseennast kokku võtta.

Haldusreformi takerdumine ja pikaks ajaks põhjalaskmine on iseloomulik näide olukorrast, kuhu oleme sattumas. Sestap vihje siseministrile. Kaksipidi ei anna siin arvata: Eestimaa kaart tuleb ümber joonistada. Ei ole majanduslikku, ajaloolist, ka mitte olmelist õigustust asjaolule, et 1,4 miljoni elanikuga riik (linnas ja maal asuvate suhe 2:1) on tükeldatud 42 linna- ja 205 vallaomavalitsuseks.

Eesti väiksus ja vaesus on tõsiasjad. Ühelt poolt valitseb meil juhivõimetega eetiliste inimeste karjuv põud ja teiselt poolt on nukrakstegevalt piiratud need rahalised vahendid, mida kühveldada riigikirstust vähemarenenud piirkondade turgutamist.

Olukord saab paraneda, kui olemasolevaid ressursse, ka inimressursi otstarbekalt kasutatakse. Pealegi tekitati too haldusjaotus ligi 40 aastat tagasi ENSVs, toetamaks administratiivselt kolhooside ja sovhooside ülesupitamist. Praegune ei arvesta ei Eesti sajandeid kestnud traditsioone ega tänapäeva vajadusi. Muide, uus-vana võrgustiku kujundamisega on tegeldud taasiseseisvumisest alates. Puhas demagoogia on väide, nagu vajaks too asi enne lõikamist veel seitset mõõtmist.

Aga miks ei saa kännu taha kinnijäänud vankrit liikuma? Kõik tahavad ju, et elu läheks paremaks, et nende argipäevast kaoks too hallus ning lootusetus, mis neile pidevalt viirastub. Mitte ainult Eestis, vaid kõigis üleminekumaades on edasiliikumist järjest enam hakanud pidurdama üks kummaline paradoks. Inimesed ihkavad paremat elu, aga veel rohkem näivad nad ihkavat, et midagi nende ümber ei muutu. Las jääda kõik, kuis on. Meile seletatakse, et (maa)inimesed on reformidest väsinud ja hirmunud. Seepärast püsigu nõukogudeaegse sisseseadega igerik külapood, kust on nelikümmend aastat käidud toomas pätsi leiba, pakki peensoola, tükki lõhnaseepi ja leti alt ehk pudelit odavat viinagi, seal, kus ikka seisnud.

Ärgem hakakem kohtumõistjaks. Terve sugupõlv on kasvatatud/koolitatud teadmises, et nad võivad kiruda (vanasti näiteks seda kuradima vene värki), võivad nuriseda, haliseda, võimumeestele varem taskust, nüüd täiesti avalikult rusikat näidata. Aga nende asi pole lille liigutada, nende õigus ega kohus pole ise olla, ise teha, ise vastutada.

Ja siin jõuan poliitikute juurde. Nemad mõistavad väga hästi, et vaesus ei vähene, kui endistviisi edasi vireldakse. Aga kuidas käitub selle teadmisega poliitik?

Reformierakonna tarkpead panid pead kokku. Neile sai selgeks, et presidendi valimiskogus on 367 hääleõiguslikku, kellest 205 tulevad valdadest, ja kui kolm valda liita, tekib kohalikel eksistentsiaalseid probleeme. Iga teine ja kolmas volikogu esimees ja liige, iga teine ja kolmas vallavanem ja -ametnik teab, et pärast haldusreformijärgseid valimisi ei jätka ta senisel ametikohal. Ühel riivab kohakaotus au, teise jätab ainukesest sissetulekust ilma, kolmandal ei lase sahkerdamisi vallamaadega lõpetada. Niisiis, milleks neid inimesi traumeerida? Teatame parem, et haldusreform on äpardunud ja laseme vanaviisi edasi. Ilus kaup häälte hankimiseks.

See oli enne presidendivalimisi, kus otsustav sõna kuulus vallameestele. Aga vähem kui aasta pärast tulevad kohalikud valimised ja vähem kui pooleteise aasta pärast uuendatakse riigikogu koosseis. Põnnama on löönud kõik erakonnad. Kui valija annab hääle selle eest, et muutust ei tule, siis, eks ole, las sein püsib, seisak süveneb.