Hariduspoliitiliste otsuste kujundamise ja langetamise protsess on teistele elualadele eeskujuks. Nii strateegilised dokumendid kui üksikotsused sünnivad koostöös partneritega.

Haridusministeeriumi algatused tulenevad eelnevalt tehtud või tegemata jäetud otsustest. Seetõttu on uuendatud struktuuriga haridusministeeriumil teha piisavalt palju nii seaduseelnõude kui ka korralduslike otsuste osas, et Eesti haridussüsteem oleks arusaadav ja selgem ja looks tingimused kvaliteetseks õppeks erinevatel haridustasemetel.

Väinu Rajangul on õigus väita, et ?kõrgharidus on killustatud kolme erineva tasemega õppekava vahel?. Samas ei ole alust esitada süüdistusi tänase valitsuskoalitsiooni aadressil 1998. a tehtud või tegemata jäetud otsustega seoses. Haridusministeerium on vastupidi Rajangu väitele teinud kõik selleks, et seadusandluses kinnistatakse arusaadavad standardid ja areng toimuks läbimõeldult ning tooks kaasa selguse.

Haridusministeerium on koostöös kõrgkoolidega valmistanud ette ülikooliseaduse ja kõrgharidusstandardi eelnõu, mille üheks kandvaks ideeks on lõpetada ebaselge olukord. Eelnõus eristatakse kahte tüüpi kõrghariduse esimese astme õpet. Kutsekõrgharidust defineeritakse kui teaduslikule käsitlusele rajanevat kutsele orienteeritud kõrghariduse esimese astme õpet, mille kestel üliõpilane omandab kutseala alusteadmised ja praktilised oskused rakendamiseks konkreetsetes töösituatsioonides.

Bakalaureuseõpe defineeritakse kui teaduslikule käsitlusele rajanevat kõrghariduse esimese astme õpet, mille kestel üliõpilane süvendab oma üldhariduslikke teadmisi, omandab eriala alusteadmisi ja oskusi ning magistriõppeks ja töö alustamiseks vajalikke pädevusi. Bakalaureuseõppe nominaalaega riik enam ei reguleeri. Peame otstarbekaks ülikoolidel enestel otsustada, kas mingil erialal omandatakse tööturu jaoks olulised pädevused 3 või 4 aastaga. Küll on riik kõrgkoolidega kokku leppinud, et kõrghariduse akadeemilises harus finantseerib riik üliõpilaste õpinguid magistrikraadi omandamiseks kuni 5 aasta vältel. Nn väljundipõhisele finantseerimisele üleminek loodetavasti aitab üle saada Eesti kõrgharidusele iseloomulikust probleemist. Nimelt on meil väga suur nende üliõpilaste arv, kes ei lõpeta õpinguid nominaalajaga. Kutsekõrgharidusliku õppe nominaalkestvuseks on riik näinud ette 3-4 aastat.

Kõrgtaseme õppe iga tsükli ? s.o bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppe tsükli lõpetamisel peaks inimene omama pädevusi, mis võimaldavad tal tööturul edukalt toime tulla. Huvist ja vajadusest tulenevalt peaks aga igal inimesel olema võimalik kõrgtasemel õpingute jätkamiseks järgmisel astmel. Oluline on, et rakenduslikuma suunaga kõrghariduse omandamine ei tohi tähendada inimese jaoks tupikteed, neil peab olema võimalus õpingute jätkamiseks ka ülikoolis.

Ülikooli seaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja kõrgharidusstandardi ettevalmistamine pole ainsad hariduse strateegilist arengut suunavad dokumendid.

Teisipäeval kiitis valitsus heaks Eesti haridusstrateegia ?Õpi-Eesti? eelnõu koos rakenduskavaga ja saadetakse edasi riigikogusse. Strateegia on aluseks kogu Eesti haridusseadustiku uuendamisel. Haridusministeerium peab vajalikuks üleminekut koolitüübipõhiselt haridusseadusandluselt tasemehariduspõhisele haridusseadusandlusele. See tähendab nii 1992. aastal vastu võetud ja palju kordi muudetud Eesti haridusseaduse muutmist kui ka teiste haridusseaduste ümbertegemist.

Sealhulgas on olulise tähelepanu all kõrgharidus. Kõrgemad nõudmised õppejõude taseme ja õppetöö kvaliteedi osas, ülikooli- ja mitte-ülikooli tüüpi kõrghariduse eristamine, ministeeriumi initsiatiiv kõrgharidusmaastiku korrastamiseks, väljundipõhise riikliku koolitustellimuse sisseviimine jmt. Kõik need valitsuses heaks kiidetud kõrghariduse uuendused avaldavad juba olulist mõju ja annavad tulemusi tegelikkuses. Näiteks ülikoolide tihenenud koostöö ja liitumisplaanid.