Haldusterritoriaalne reform ? kellele seda vaja

Isevalitsejate, s.o omavalitsusjuhtide hääl on Toompeale jõudnud. Meile ei ole haldusterritoriaalset reformi vaja ? oleme tublid, edukad, haldussuutlikud. Või kui on omavalitsusi reformida vaja, siis kedagi teist, aga mitte meid. Mõni omavalitsusjuht on lubanud isegi füüsiliselt takistada reformi läbiviimist. Seda ei ole vaja teha, sest Toompeal on meie häält kuulda võetud ? reformi ei tule. Kas see on rahva hääl, mida peaks kuulda võtma? Ei ole. Aga nii mugav on poliitikuil ja omavalitsusjuhtidel rahva nimel rääkida, et tagada vähemalt endale senine positsioon.

Pärast presidendivalimisi on äkki poliitikuile selgunud, et on olemas kaks Eestit, mis erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Lisaks sisulisele erinevusele on tekkinud ka vormiline ? tulede säras linnad ja nende ümbrus ning pimeduses hingitsev küla, mida paljudes kohtades ümbritsevad sööti jäänud ja kohati võssa kasvanud põllud, mahajäetud talud ja põllumajandushooned. Võib-olla on võrdlus julm, kuid kinnisvarahinnad ja sellest tulenev pankade laenupoliitika on Eesti juba ammu enne poliitikud kaheks jaganud.

Ja üks põhjusi, miks elu maal allamäge veereb, on takerdunud haldusterritoriaalne reform.

Pärast Eesti Vabariigi sündi hakati kohe tegelema ka haldusterritoriaalse korraldusega. 1920 koostatud eelnõu pidas optimaalseks elanike arvuks vallas 2000, 1922 jõuti 2500 elanikuni ja 1930 tagasi 2000 elanikuni vallas. Omavalitsustega vaieldi kuni 1938. aastani ja lõpuks keskenduti ikka minimaalselt 2000 elanikule vallas. Omavalitsuste ettepanekud reformi vabatahtlikuks läbiviimiseks jäeti lõpuks arvestamata.

Enne 1938. aasta reformi oli Eestis 365 valda. Maal elas ca 70 elanikest. Pärast reformi jäi Eestisse 248 valda ? 4/5 valdades elas 2000?4000 elanikku. Alla 2000 elanikuga valdadeks jäid valdavalt väikesaared. Ühe olulise muudatusena tõi reform kaasa koolivõrgu korrastamise, mille käigus ühendati ca 50 kooliringkonda.

Okupatsiooni käigus likvideeriti vallad, need jagati väiksemateks külanõukogudeks, mis hiljem meelevaldselt uutes piirides ühendati. 1950 eksisteeris 641 külanõukogu. 1954 ühendati paljud neist põhjendusel, et piirid ühtiksid kolhooside piiridega. Eestis puudub täna põhjendatud ja traditsiooniliselt välja kujunenud haldusterritoriaalne korraldus.

1990ndate alguseks oli Eestis kokku 250 omavalitsust, neist 33 linna. Omavalitsusliku staatuse taotlemise käigus omavalitsusüksuste arv mõnevõrra suurenes. Täna, pärast üksikuid vabatahtlikke ühinemisi, on Eestis 247 omavalitsust, neist 42 linna.

Vastupidiseks on muutunud maa- ja linnaelanike suhtearv ? täna elab maal ca 30 elanikkonnast. 127 vallas elab täna alla 2000 elaniku.

Olulisim muutus halduskorralduses oli maakondliku omavalitsustasandi kaotamine vastavalt põhiseadusele 1993. aastal. Kui Eestis enne II maailmasõda jaotusid omavalitsuslikud ülesanded kahe tasandi, maakondade ja linnade-valdade vahel, siis täna kannavad kogu vastutust linnad-vallad. Arusaadavalt on ühiskonna arenedes, arvestades kogu omandireformi keerukust ning ühiskonna rikutust, ka ülesandeid tänastel omavalitsustel rohkem.

Samas on ressursid, millega omavalitsused täna elu korraldavad, äärmiselt piiratud. Professor Elvi Ulsti hinnangul on omavalitsused alafinantseeritud 2 miljardi krooni ulatuses.

Haldusterritoriaalse reformi oponendid pakuvad lahendusena teise ehk maakondliku tasandi taastamist. Loomulikult lisaks see ühiskonda demokraatiat, kuid kahjuks samas bürokraatiat ja muudaks avaliku sektori ülalpidamise veelgi kallimaks. Kui aga teine tasand siiski moodustada, tuleb ka osa funktsioone üle anda. Kui tänased omavalitsused osa ülesandeid loovutavad, tõstatub ikkagi päevakorda praeguste omavalitsuste haldusterritoriaalse ja halduskorralduse otstarbekus. Pealegi on Eesti väikeriik ja võrdlemine Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikidega, kus valdavalt on väikesed munitsipaliteedid ja kaks omavalitsustasandit, ei kannata kriitikat. Mõistlik on jätkata koostööd maakondlike omavalitsusliitude tasandil, andes neile vajaliku avalik-õiguslik sisu.

Lootus 1992. aastast planeeritavat reformi vabatahtlikult läbi viia on naiivne ja populistlik. See oleks sama, kui Eesti oleks rahareformi vabatahtlikult läbi viinud.