Ametiauto vajab sisukat lepingut

Erinevalt mõnedest riikidest, kus enamik firmasid eelistab maksta töötajale hüvitist isikliku auto kasutamise eest töösõitudeks, on Eestis olukord pisut teine: firma liisib või ostab töötajale kasutamiseks auto, mis jääb firma omandusse (kasutusrendi puhul liisingfirma omandusse). Auto võib olla eranditult töösõitudeks (müügipersonali jms autod), ent seda võidakse lubada kasutada ka erasõitudeks (sõit töökohalt koju, samuti jääb auto töötaja kätte nädalavahetusteks ja puhkuse ajaks). Viimasel juhul maksab firma selle auto pealt ka erisoodustusmaksu.

Esmapilgul tundub, et asi on lihtne: firmajuht ja töötaja lepivad ?mängureeglites? kokku ja asi korras. Probleemid võivad aga tekkida siis, kui toimub avarii, kui auto varastatakse või on muud probleemid, mis nõuavad juriidilist lahendamist. Selliste olukordade ennetamiseks on soovitav reguleerida auto kasutamine ühel või teisel viisil ka kirjalikult. Seda saab teha kas töö sisekorra eeskirjades, eraldi ettevõtte auto kasutamise eeskirjades (kui küsimus on liiga mahukas ja on palju töötajaid, keda see teema ei puuduta), konkreetses ametiauto kasutamise lepingus ettevõtte ja töötaja vahel (seda soovitame eriti juhul, kui erinevate töötajate kohta kehtivad erinevad tingimused).

Ükskõik millist eeltoodud varianti kasutades tuleb meeles pidada, et rendi- või liisingauto puhul vastutab auto eest rentnik ? ehk siis firma, kes vastutab auto kasutaja tegevuse eest. Kuidas firmasiseseid suhteid hiljem klaaritakse, see enam liisingfirmasse ei puutu. Mõningatel juhtudel on seadusest tulenevalt võimalik lükata vastutus ka auto omanikule. Näiteks kui seaduserikkumise puhul ei suudeta auto juhti kindlaks teha. Sellistel puhkudel on vastutuse reguleerimine eriti oluline. Tähtis on, et töötaja teaks autot vastu võttes, millised kohustused ja vastutus sellega kaasnevad, et hiljem ei tekiks vaidlusi teemal ?ma ei teadnud?.

Sõltumata sellest, kuidas auto kasutamist reguleeritakse, on määratletavad asjad enamasti ühesugused (vt lisandit). Samuti on otstarbekas, et firma määraks ka töötajale lubatud keskmise läbisõidu kuus. On firma otsustada, kas see sisaldab ainult töösõite või mahub sinna ka muud.

Silmas tuleb pidada, et jooksva kilomeetri kulu pole ainult kütus, vaid ka tehnohooldused, kulumine jpm (nt täisteenindusliisingu lepingus on enamik neist kuludest juba sisse arvestatud).

Kui sellist lepingut pole, peab haldus- või finantsjuht neid jooksvalt arvutama ning selle kaudu määrama iga auto läbisõidukilomeetri hinna (ehk koguhinna, mida auto kasutamine firmale maksma läheb).

Autor: Jürgen Täll