Puhkepäeva kuulutaja

Briti muusiku Chris Rea parimate lugude plaat on parim näide lõdva randmega mängitud puhkepäevamuusikast.

Lõdva randmega selles mõttes, et neis helides puuduvad võltsid emotsioonid ja kunstlik punnitamine. Chris Rea palad on lihtsad ja kaasakutsuvad ? mägedesse autoga sõitma, randa päikeseloojangut vaatama, vanaema sünnipäevale...

Tema tunnusmeloodiateks võib neist 17 palast pidada 1986. aastast pärit kepsakat ballaadi ?On The Beach? ja kolm aastast hiljem valminud superhitti ?The Road To Hell (Part 2)?.

Eranditult kõik plaadile mahtunud laulud on kirjutanud Chris Rea ise. Kuulates neid järjest, saab selgeks tema loomingu võlu valem: kõik laulud sarnanevad väga üksteisega. Nii harmoonia kui ka kõige muu poolest. Kuid eks ole samamoodi sarnased ka AC/DC, Terminaatori või Rammsteini ?erinevad? lood. Selles nende tugevus ju seisnebki.

Nende ansamblite ja artistide kaubamärk on kindlapiiriliselt välja kujunenud. Edukas kaubamärk võib küll olla ka igimuutuv, nagu Madonna. Kuid märksa lihtsam on üleval hoida ja pisitasa arendada süsteemi, millel jääb samaks midagi enamat kui nimi. Sel põhjusel on Chris Rea plaadistanud ka märksa enam albumeid kui Madonna, kelle energia on pidevalt kulunud uue kaubamärgi promotsiooni ja eelmistega suhestamise peale.

Kuigi Chris Rea meeldivalt käredat häält võrreldakse Leonard Coheni hüpnotiseeriva tooniga, näib tema muusika sobivat pigem romantilises meeleolus mees- kui naispublikule. Parim vast puhuks, kui pereisa reede õhtul pärast väsitavat töönädalat autoga koju pere juurde sõidab. Ja selleks puhuks ei sobi mitte ainult ?Drivin Home For Christmas? või ?The Road To Hell?... vaid kogu plaat.

Chris Rea muusika ?nädalalõpu-romantiline? laeng on nähtusena märksa huvitavam kui ühemõttelised ohkimised soulipalades. Dire Straitsi ja Eric Claptoni loomingu seguna kõlav Chris Rea muusika mängib valge-bluusi ja perekondliku süldipeo piiri peal. Ja teeb seda nii armsalt ning siiralt, et kriitikaks ei jätku lihtsalt sõnu.

Autor: Mart Normet