Hetkel käes olev aeg pole meie silmis peaaegu kunagi täisväärtuslik, see tähendab tõeline. Vaid vähesed õnnelikud naudivad oma tööd. Enamasti pingutatakse selleks, et teenida raha äraelamiseks või millegi sellise saavutamiseks, mida arvatakse end väga tahtvat.

Kättesaamatus muudab ihaldatud vabaduse hinnaliseks. Koolilaps ootab tüütute õpiaastate lõppu. Kaitseväes viibijatest või vanglaasukatest pole mõtet rääkidagi. Nõukogude ajal oodati pensionilesaamist ? siis algab tõeline elu, kus ollakse iseenda peremees.

Et töötu ei ole rahul oma rohke vaba ajaga, on mõistetav. Raha on vähe. Aga miks on mõnelgi tublil töörabajal igatsetud pidupäevadel õõnes tunne? Kas mitte sellepärast, et adrenaliin jääb verre ning meelelahutamine käib samasuguse pingega?

Kõik meie masinad on kavandatud silmas pidades kiirust. Auto ja lennuk viivad siuhti sihtkohta. Uuel arvutil peab olema senisest nobedam protsessor. Ja mis sobib masinatele, peab sobima ka inimestele. Inimene arvab, et ta kaotab ? nimelt aega ?, kui ta kõike ei tee tempokalt. Isegi kui ta ei tea, mida võidetud ajaga peale hakata.

Antiikajast pärineb maksiim: Ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen sulle, kes sa oled. Sõbrad, nende kombed ja maitse reedavad meie kohta palju. Ka siis, kui me ei jaga kõiki oma sõprade seisukohti, peab meil olema piisavalt sarnast, mis seob.

Sõprade asemel võib silmitseda ka inimese unistusi. Kedagi ei tasu hinnata tema komistamiste ja nõrkuste järgi. Inimese olemust iseloomustavad pigem parimad hetked ja suurimad saavutused. Vajakajäämisi vabandavad kehvad olud ja nõrkushetked ja nii edasi. Aga kui ideaalid ja ülimad väärtused on viletsad, mis seda õigustab?

Täna algavad jõulupühad. Mu meelest on pühad kui lakmusepaber. Nad näitavad halastamatult kõigepealt meile enestele, mis meie sees on. Kas seal sees on ikka midagi. Või on talumatu tühjus.