Huvitav oli jälgida endaga toimuvat, muu hulgas tohutut muutust väärtushinnangutes ? kangem mees pole mitte see, kellel miljon krooni, vaid see, kellel on rohkem küpsiseid.
Uus oli ka teadmine, et praktiliselt kogu prügi saab mingil otstarbel kasutada ? sööginõud said tühjadest konservipurkidest, millele tegime traadist sangad külge. Tühjast õllepurgist ja toiduõlist saab kokku suurepärase õlilaterna, mis on pimedas tegutsemisel vägagi abiks.
Lisaks õppisime näiteks heintest või kuuseokstest matte punuma, millega onni seinu katta või mida magamisaluseks kasutada. Saime teada, milliseid puid tasub talvisest märjast metsast lõkke äärde vedada ? enamus puid on vettinud/kõdunud ja nendega pole tule tegemisel miskit peale hakata. Õppisime ka kaardi ja kompassi abil looduses orienteeruma, praktikas sai seda rännakutel ka tublisti harjutatud ? me ei eksinud kordagi.
Ekstreemoludes on oluline jälgida vedeliku tarbimist, kuna vedelikukadu on hätta sattunu ohtlikemaid vaenlasi, mis koheselt põhjustab peavalu ja loidust. Juba 3-ne veekaotus vähendab energiat viiendiku võrra. Hea indikaator oma keha vedelikutasakaalu hindamiseks on jälgida uriini värvust ? kui see muutub tumedaks, on vaja kiiresti vedelikku juurde. Parimaid abivahendeid on männiokka- või vaarikavarretee, mis annab sooja, vitamiine ja elutähtsat vedelikku.
Ka hügieenil on hea enesetunde ja hakkamasaamise juures oluline roll ? hämmastav, kui värskendavalt mõjub näo, käte ja ülakeha pesu varahommikul jäises jõevees, samas võib seda teha ka lõkkel soojendatud veega, kui vett on piisavalt ja lõkkepuid samuti.
Hambaid pestakse puusöega, mis polegi nii ebameeldiv, kui mõte sellest tundub. Oluline on ka jalgade eest hoolitsemine ? pesemine ning igal jõudehetkel lahtivõtmine, et nad saapas hauduma ei läheks ? või saabaste-sokkide kuivatamine. Märjad jalad hakkavad kiiresti külmetama ning inimene, kes ei suuda käia ja endale toitu, vett ega lõkkepuid varuda, jääb väga hätta.
Neljapäevase ekstreemse metsaelu jooksul ei räägitud kordagi pikemalt autodest ega naistest, vaatamata suhteliselt maskuliinsele seltskonnale ? tegelikult ükskõik, mis teemal vestlus algas, mõne hetke pärast sai sellest alati söögiteemaline arutelu või nali. Nalja sai palju ja see muutis metsaelu kergemini talutavaks, vahel harva tekkinud nääklemised lõppesid kohe, kui keegi kolmas mainis, et kuulge, jätke nüüd, sellel pole mõtet, sest rääkijaks on tühi kõht ja väsimus.
Kolmanda päeva õhtul saime ülesande kahekilomeetriseks öiseks jalgsimatkaks, mille käigus pidime ära tooma ?musta objekti?, mis osutus järgmise päeva pidusöögiks ? küülikuks. Naljakas on mõelda, kuis kolm päeva söömata inimese jaoks muutub küülik pärast tapvat lööki kuklasse hoobilt söögiks.