1996. aastal kerkis taas päevakorda idee rajada püsiühendus üle Suure väina mandrilt Muhumaale. Sellest ajast kuni tänaseni on moodustatud sillakomisjon tegelenud püsiühenduse idee tutvustamisega. Uuritud on geoloogiat, ehituskonstruktsioonide maksumust, liiklusintensiivsust ja rahastamiskontseptsioone. Uuringutes on osalenud ka Rootsi ja Norra teadlased.
Püsiühendusest on enam huvitatud need saarlased ja Mandri-Eesti elanikud, kes on sunnitud ületama Suurt väina kord nädalas kas tööülesannete, perekondlike sidemete või saarel asuva kinnisvara tõttu. Parvlaeva teenuse kasutajatest moodustavad sellised inimesed umbes poole ja 1999. aasta küsitluse järgi on nende hulgas püsiühenduse rajamise toetajaid 79.
Üha kasvav parvlaeva üleveo maksumus ja väina ületamisega kaasnev ajakadu sunnib Saaremaa ettevõtteid, kelle tooraine- ja toodanguturg asub põhiliselt mandril, kandma olulisi lisakulutusi. Püsiühendus looks eeldused Saaremaa ja Mandri-Eesti elanike ning ettevõtete sotsiaal-majanduslike võimaluste võrdsustamiseks. Muhumaa ja mandri vahelise püsiühenduse rajamine võimaldaks väina ületamiseks kuluvat aega vähendada keskmiselt 1 tunni võrra.
maanteeamet
Eesti Põlevkivi juht Mati Jostov soovitab rajada Muhumaa ja mandri vahele tunneli. ?Maailmapraktika näitab, et tunneli ehitamine oleks odavam kui sild, tunnel on ka märkamatu ega riku ilusat merevaadet,? põhjendas Jostov oma ettepanekut Päevalehele antud intervjuus. Eestis on olemas tööjõud tunneli ehitamiseks. Kuna kaevurid saaks tööle hakata kahest suunast ning on harjunud töötama kolmes vahetuses ööpäevaringselt, ei võtaks tunneli ehitus väga kaua aega. Jostovi hinnangus saaks tunneli valmis kolme aastaga ja tunneli rajamise kasuks räägivad ka Läänemere paekivid, mis koormusele hästi vastu peavad.
Maanteeameti peadirektori Riho Sõrmuse sõnul pole tunneli ideed maha maetud. ?Tõsi on see, et tunnel saastab vähem keskkonda ning Läänemeres on valdavalt tunneli ehitamiseks sobiv savi, mis ei lase vett läbi,? selgitas Sõrmus Päevalehele tunneli eeliseid. Tunneli ehitamine maksaks 1,1 miljardit krooni pluss-miinus kümme protsenti.
Eesti Päevaleht 15.03.2002