Ausa konkurentsi nimel

Põllumajandusminister Jaanus Marrandi meelest on pool muna parem kui terve muna - Eesti peaks Euroopa Liiduga läbirääkimistel taotlema ELilt liikmesmaadega võrdsete toetuste asemel suuremaid tootmiskvoote.

Äripäeva seisukohast ei ole mõttekas hakata ELiga kauplema stiilis "kui te meile samasuuri toetusi ei anna, siis andke vähemalt võimalus rohkem toota" - nii ei saavuta me midagi. Eesti ei tohi loobuda oma ettevõtjatele ELi liikmesmaade ettevõtjatega võrdsete konkurentsitingimuste nõudmisest, sest ELi näol on tegemist ühise majandusruumiga, kus kõigi liikmete suhtes peavad kehtima ühesugused mängureeglid.

Kui selles majandusruumis käsitatakse põllumajandust erilise majandusvaldkonnana, siis peab see nii olema mitte üksnes liidu lääne-, lõuna- ja põhjapiiridel, vaid ka idaservas. Kui liit loobub toetustest, mis oleks ideaalne, siis ka ilma eranditeta kõigi suhtes.

Keskenduda põllumajanduskvootide üle peetavatele vaidlustele tuleb põllumajandusministri sõnul seetõttu, et kandidaatriikidel on väga väikesed võimalused suurendada ELi pakutud põllumajandustoetuste määra. Suuremad kvoodid võimaldavad Marrandi hinnangul meie põllumajandusel areneda.

EL pakub kvoote, mis põhinevad Eesti põllumajanduse praegustel tootmismahtudel. Põllumajandus on näidanud, et suudab enamat. Näiteks piimatootjad soovivad liitumisel ELiga saada kvooti 900 000 tonnile piimatoodangule - selline on potentsiaal Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja hinnangul.

Esmapilgul tundub, et suuremad tootmiskvoodid toetuste vastu on hea bisnis. Aga oletagem, et Eesti suudabki ELilt välja kaubelda senisest suuremad kvoodid ning Eesti suudab ka toota nii palju, kui kvoodid lubavad. Kuid suurem kvoot ei garanteeri, et meie põllumees suudab ka oma toodangu lubatud mahus ELi maha müüa. Meie põllumehel on raske konkureerida nt Prantsusmaa talunikuga, kes saab 75% võrra suuremat toetust. Kui kvoodi piires ei suudeta toodangut müüa, hakkavad järgnevatel aastatel vähenema ka kvoodid.

Toetused Eesti põllumehele kerkivad ELi praeguste liikmesriikide toetuste tasemele kümne aasta pärast. Ehk selle, mida ei suutnud teha kümme aastat mittetoetamise poliitikat Eestis, viib EL järgmise kümne aastaga lõpule - suretab põllumajanduse.

Euroopa Komisjon tutvustas neil päevil uurimust, mis püüab tõestada, et uute liikmesriikide talunike sissetulekud kasvavad liidus ka otsetoetusi saamata.

Seda võib võtta kui komplimenti kandidaatriikide põllumajandustootjaile, teisalt on aga ilmne komisjoni soov põhjendada väiksemate toetuste maksmist kandidaatriikidele liitumisel ELiga.

EL peaks seisma kõigi oma liikmete ühiste huvide eest, mitte kaitsma praegusi liikmeid uute liitujate eest. Praegune EL kaugeneb oma algsetest eesmärkidest ja põhimõtetest. Meenutagem kas või majandusühisuse asutamislepingu mõtet - tagada ühisel turul moonutusteta konkurents, kaitsta liikmesriikidevahelist kaubandust piirangute ja ahistamise eest. Millise sätte alla sobib ELi enda tegevus?

See organisatsioon ei suuda end reformida, tema oma regulatsioonid - põllumajanduse toetamine on neist kujukaim näide - takistavad majanduse arengut. Kas meil on vaja tormata liitu, mis muudab Eesti majanduspoliitika protektsionistlikuks, suurendab ümberjagamist ja paneb pidurid meie majanduskasvule? Meie alternatiiv on oodata, kuni EL viib lõpule kas või põllumajanduspoliitika reformimise.