Kolme aastaga laekus miljard krooni riigile

Pärast 1999. a valimisi võeti teede- ja sideministeeriumis ette ettevõtluskeskkonna arendamisel kaks suunda. Oli vaja korrastada erinevate majandusvaldkondade regulatsiooni ning panna riigi omanduses olevad ettevõtted korralikult tööle ja riigile kasumit teenima. Kui esimene ülesanne põhineb seadusandlusel, siis teise puhul on vaja selget eesmärgipüstitust riigi kui omaniku poolt.

Kolm aastat on möödas ja AS Tallinna Sadam on kandnud riigieelarvesse ligi miljard krooni. Eelmise juhtkonna väljavahetamise järel tõusis puhaskasum aastaga 9 korda, ehk 50 miljonilt kroonilt 450 miljoni kroonini. Investeeringud suurenesid 300-lt 530 miljoni kroonini aastas. Et tariifid on jäänud 1996. a tasemele, võib tekkida küsimus, miks selline hüpe. Ei toimunud midagi imelikku. Riik hakkas ainult käituma kui ettevõtte omanik. Meie majanduspoliitika ei taotle riigikesksust. Juhul kui erastamine on poliitiliselt võimalik, tuleb aktiivne majandamine usaldada erasektorile. Riik peab täitma oma rolli järelvalve ja seadusandliku regulatsiooni kaudu. Pea igas majandusharus on riiklikul regulaatoril oluline osa. Seda nii telekommunikatsiooni, raudtee, energeetika kui ka teedemajanduse puhul. Kuid see ei tähenda, et riik peaks olema passiivne kõrvaltvaataja.

Tallinna Sadamas on riik kogu aktiivse tegutsemise andnud ettevõtjatele-operaatoritele, kes lepingute alusel maksavad sadamale tasusid. Sadam hoolitseb infrastruktuuri eest, ehitab kaisid, juurdepääsuteid, terminale jms ning maksab omanikule dividende.

Hulk Enn Sarapi ajal sõlmitud lepinguid olid Tallinna Sadamale kahjulikud ning nende mõju saab veel kaua tunda. Operaatorid ajavad loomulikult oma asja ja püüavad saada uusi ning parandada olemasolevaid lepinguid. Sadamal ja omanikust riigil ei ole kasulik operaatoritele pimesi järele anda. Operaatorite kasumid ulatuvad praegugi sadadesse miljonitesse. Mõnel koguni 800 miljonini. Loomulikult on sellisesse rahajagamisse lihtne kaasata meedia.

Piisab ühest näitest, et iseloomustada olukorda Tallinna Sadamas. Eesti üks sügavamatest, Muuga sadama viljakai (sügavus 17,5 meetrit), mis suudab vastu võtta kõik Taani väinadest läbi mahtuvad alused, seisab enamuse ajast kasutult. Eelnevalt sõlmitud lepingu alusel ei kontrolli sadam kaid 20 aastat. Tulemus on masendav. Eelmisel aastal oli kai kasutamise efektiivsus ainult 1,5%, ehk võimaliku 5 miljoni kaubatonni asemel 70 000 tonni. Leping on kahtlemata sadamale kahjulik. Uus juhtkond üritab olukorda parandada, ning üle kivide ja kändude see lõpuks ehk ka õnnestub.

Tallinna Sadama juhtkond sai pea kolm aastat tagasi selged lähteülesanded: ainult sadamale kasulike lepingute sõlmimine, operaatoritele võrdse kohtlemise tagamine, jõuline investeerimine sadama arengusse ja riigile teenitud puhaskasumist kuni kolmveerandi maksmine.

Ülesanded on suhteliselt edukalt täidetud ja kuna transiidimajandusest tulenevad riskid maandab konkurents, siis on jooksvad tulemused samuti head. Uute õlitoodete transiidiga tegelejate lisandumine on taganud stabiilse arengu. Venemaa diskrimineerivatele tingimustele vaatamata oleme konkurentsis just tänu oma efektiivsusele. Sadama transiidimahud on suurenenud 1998. aasta 21 miljonilt tonnilt eelmise aasta 32 miljonini.

Riik saab käituda hea peremehena, luua soodsa ettevõtluskeskkonna ja teenida ka riigieelarvele tulusid. Seda ei pea riik tegema ainuomanikuna. Transiidiketi olulise osa raudtee erastamisega andis riik ära enamuse oma pädevusest selle ettevõtte juhtimises. Samas on aga riiklik regulatsioon ja kontroll jõuliselt paigas. Peagi ilmnevad selle otsuse tagajärjed. Aga see on juba teine lugu.