Tõsielunäidend elust ja moosist

...ja sellest, kuidas ühes väikeses Eestimaa asulas elab ema, kelle noorem poeg on linnas ajakirjanik, jõuab harva koju käima ning keda seetõttu eriti oodata tuleb, kelle tuleku eel küpsetatakse ja vaaritatakse ja mineku eel mahla ja moosi kaasa sunnitakse võtma. Ehkki poeg tegelikult moosi üldse ei söö.

Vanem poeg armastab ema moose väga, tema abielu läks lörri, tema elab üksinda kõrvalmajas, käib iga päev kodu vahet, nokitseb majas meestetöid teha. Temale ei tule emal pähe moosi toppida ja pirukat küpsetada: ta on niigi olemas.

Nii et natuke nukker-naljakas ja hästi kodune lugu, kus inimesed omavahel nagu räägivad, aga räägitud ei saa. Justkui küsivad, aga vastata ei tea. Kus koos olles üksteisele närvide peale käiakse, lahus olles aga kibedasti taga igatsetakse.

Lavale vaadates on olukord mõne koha peal suisa jantlik ? ?Ugala? näiteseltskond eesotsas lavastajaga on lavastusse kätkenud parasjagu elutervet suhtumist ja huumorimeelt ning sellepärast on rongide lugu teatri väikses saalis väga mõnus vaadata. Mõne koha peal ajab naerma, mõne koha peal teeb kurvaks ja paneb mõtlema. Nii nagu see meie eestimaine elu isegi, kõigi oma mooside ja mälestuste, emade ja poegadega.

Autor: Reet Weidebaum