Eelmine katsetus ettevõtte tulumaksu vähendamisega investeeringute ulatuses tekitas riigi rahakotti umbes sama suure puudujäägi. Positiivsed nähud ilmnesid küll ka, aga selle võidu tulemuseks võib kaudselt pidada kolmikliidu lagunemist. Kogemus seegi. Üks asi on eelarve täituvus. Teine olulisem, kellega koostöös on pakutav maksureform võimalik ellu viia. Oletagem, et reform saabki 15 valijate üldkogumist. Siis on vaja veel vähemalt kahte-kolme erakonda, kes sama lähenemist toetaksid. Ja nende leidmisega on raskusi, kui arvestada just eelmise koalitsiooni lagunemise lugu.
Teine suur võimalus on Keskerakonna ja veel kellegi toetus. Vabandust, aga see on naljakoht. Kui Keskerakonna dikteerimisel kavatsetakse riikliku pensionikindlustuse seadust muuta, et saaks enne valimisi praeguse aasta jooksul teist korda pensione tõsta, siis hakkavad liberaalsete maksumuudatuste ettepanekud tunduma isegi absurdsetena.
Venemaa tegi Putini ajal oma maksupoliitikas täieliku kannapöörde. See oli põhjendatud maksude mittelaekumisega. Ei aidanud maksupolitsei tugevdamine ega muudki administratiivsed sunnimeetodid. Nüüd ainult 13 tulumaksuga saab Vene riigikassa oma osa.
Meil selliseid kannapöördeid esialgu veel ei vajata. Maksuamet töötab, majandusprognoosid toimivad, rahavoogude liikumisega probleeme ei ole.
Väheusutav, et keskmine maksumaksja, kes võidaks 300 krooni kuus, on nõus selle pisku nimel loobuma ühiskonna jaoks olulistest soodustustest. Soodustused aga riigieelarve kõhukusest tulenevad.
Eelnevast lähtuvalt saaks arendada uut teemat. Lugu räägiks sellest, kuidas asjade loogilist käiku ja mõne erakonna populismi kalduvat tegevust jälgides jõuame füüsilise isiku tulumaksumäära 26 protsendilt 20-le alandamise soovilt progresseeruva tulumaksu kehtestamiseni.