IMF imeb Argentina verest tühjaks

Kui Argentina finantskriis esimest korda plahvatas, panin ma esmase vastutuse pigem Argentinale endale kui rahvusvahelistele institutsioonidele nagu IMF. Nüüd, pool aastat hiljem tuleb vastutusemäärad üle vaadata. Isegi kui Argentina on viimaste analüüside põhjal oma saatuse eest peamine vastutaja, ei ole IMFist abi. Probleem ei ole selles, et IMF viivitab Argentinale raha pakkumisega. Probleemiks on IMFilt tulevate õigete ideede vähesus.

IMFil puudub Argentina osas selge idee. IMF jätkab tampimist ühel teemal: Argentina kriis on rahandusliku priiskamise ja valitsuse üle jõu elamise tagajärg. Rõhutatakse vajadust eelarvelisi kulutusi kärpida. Kuna Argentina kriis süveneb, tootlikkus väheneb ja töötus kasvab, nõuab IMF jätkuvalt suuremaid kärpeid. See sarnaneb 18. sajandi meditsiinipraktikaga, kus arstid ?ravisid? palavikus patsiente neilt verd võttes, patsiente veelgi nõrgestades ja nende surma kiirendades.

IMFile praegu omase lähenemise hülgasid rikkad riigid seitsekümmend aastat tagasi suure depressiooni ajal. Kui tootlikkus sügava finantskriisi tõttu vähenes, langesid maksutulud USAs ja Euroopas ning konservatiivide valitsused püüdsid eelarvekulutusi kärpida, et piirata defitsiiti. Pärast kärpimist vähenes tootlikkus edasi ja majanduslik viletsus suurenes. 1936. a demonstreeris John Maynard Keynes, et püüe eelarvet majandusliku depressiooni ajal tasakaalustada on kasutu.

Argentina suurenev eelarvedefitsiit on peamiselt 1999. aastal majanduse kokkuvarisemise tagajärg, mitte selle põhjus. Kuni 1999. a, kui algas majanduslangus, oli defitsiit väike. Esines küll eelarvelist raiskamist, kuid see ei olnud äärmusliku makroökonoomilise kriisi tagajärg. Langus ei olnud põhjustatud eelarvekulutustest, vaid pigem Brasiilia valuuta järsust devalveerimisest 1999. a veebruaris. See samm muutis Argentina peeso konkurentsivõimetuks ja pani investorid eeldama samasugust devalveerimist Argentinas. Kuna investorid põgenesid devalveerimise hirmus riigist, siis intressimäärad tõusid ja pangahoiused vähenesid. See süvendas langust 2000. ja 2001. aastal ning viis vähenevate maksutulude tõttu suureneva eelarvedefitsiidini. Argentina tolleaegne valitsus ja IMF proovisid haigust ravida eelarvekärbetega, kuid kasinus ei saanud mingil juhul takistada maksutulude vähenemist. Eelarvedefitsiit suurenes jätkuvalt, kuni majandus kokku varises.

Õige lähenemine Argentina probleemide lahendamisele oleks olnud spekulatsioonide lõpetamine devalveerimise ümber. Toetasin ?dollariseerimist? või peeso asendamist USA dollariga ja seeläbi hirmu kaotamist tulevaste kursimuudatuste ees. Selle asemel lõpetas valitsus pangandussüsteemi tegevuse, nii et hoiustajad ei saanud enam oma peesosid dollariteks vahetada! Pangandussüsteemi sulgemine viis usalduse täieliku kokkuvarisemiseni. Nüüd emigreeruvad paljud argentiinlased Euroopasse ja USAsse, püüdes peesosid iga hinna eest dollariteks vahetada. Peeso väärtus on tohutult langenud ja pangandussüsteem ikka veel külmutatud.

Praegu oleks õige taastada usaldus pangandussüsteemi ja valuuta vastu. Seda saab kõige paremini teha majandust dollarisee-rides. Lisaks sellele peaks rahvusvaheline üldsus pakkuma erakorralist finantsabi, et aidata pangandussüsteemil pakkuda hoiusekindlustust ja seeläbi taastada natuke usaldust finantsinstitutsioonide vastu.

Argentinale tuleks pakkuda aastast täielikku vabastust välisvõlgade maksmisest, millele järgneks üldvõlgnevuse järsk vähenemine. Uuesti avatud pankadega, toimiva valuutaga ja võlateenindamise peatamisega võiksid mõned lühiajalised IMFi laenud usaldust tõsta ja aidata riigil usalduskriisist üle saada. Alles siis peaks valitsus astuma eelarvekärbete vastutusrikkale rajale, kuid mitte äärmustesse minema.

Selle asemel soovitab IMF vanamoelisi ja võltse lahendusi. Keskendudes eelarvedefitsiidile, jahib see sümptomeid, mitte põhjusi. IMF seab esikohale majanduslikult ja poliitiliselt võimatud soovitused, öeldes Argentinale, et avalikke teenuseid tuleb miinimumini kärpida, kui koolid ja haiglad juba on kokkuvarisemise äärel.

Sajandeid nõrgestasid või tapsid arstid paljusid oma patsiente verevõtmisega, kuni meditsiinist sai teadus. On ülim aeg, et IMF läheneks oma missioonile teaduslikult ja mõistaks, et on Argentina suhtes valel teel. Selle tõttu peab IMF kandma järjest suuremat vastutust ja süüd Argentina hävitamise eest.

© Project Syndicate