Ministeeriumide liitmine on naljanumber

Moodustatud on komisjonid ja palgatakse täideviijaid, kuid siiani ei pöörata tähelepanu, mida tähendab üritus ELiga ühinemise protsessis. EL teatavasti tegutseb üldise ja sarnase harmoniseerimise suunas.

Üks näide. Eesti seadustikku on sinnapoole muudetud juba ligi kümme aastat. Haldusstruktuuride kooskõla on veel olulisem. ELiga peetud läbirääkimiste raportites on meile iga kord ette heidetud nõrka haldussuutlikkust. Kahe majandusministeeriumi kompetents hõlmab vähemalt kolme komissariaati. Kui keegi arvab, et Euroopa Komisjoni kolm eurokomissari hakkavad tiirlema ühe kandidaatriigi superministri ümber, siis eksivad nad küll rängalt.

Nii võib kujuneda olukord, kus sel aastal ühendatakse ministeeriumid ja kahe-kolme aasta pärast lahutatakse. Maksumaksjal kulub mõnikümmend miljonit, aga kui arutleda küüniliselt, siis võib arvata, et meie riigieelarve puhul pole see enam tappev kaotus.

Praegusel juhul pole see olulisim probleem. Enam häirib ühendamise metoodika, õigemini selle puudumine. Kolmikliidu pakutud ministeeriumide kokkuviimise eesmärk oli riigivalitsemiskulude vähendamine. Siis ei olnud võimalik seda kokkuhoidu tuvastada, uutes plaanides tahetakse aga ühendministeeriumile raha ja ametnikke juurde. Kui palju see tõele vastab, on raske ütelda, aga nii on peaühendaja Kostel Gerndorf väljendanud.

Esimesed õied hakkavad punguma. Suunatud riigihange õlgu kehitama panevatele firmadele on esimene märk. Osav rahajaotus, mis võimaldas töid tellida ilma riigihanget korraldamata, on alles algus.

Esiteks võib arvata, et IME- aegsed isandad asuvad looma uusi teooriaid. Strateegia loodud, võib suhteliselt kindlalt väita, et enne töösse võtmist ta aegub. Teine kahtlus tekib personalitöö määramisest peaaegu olematule firmale MPS Mainor, kes alles otsib endale töötajaid, sh juhti.

Kolmas ja olulisim küsitavus on möödaminek riigihankest. Kui arvestada avalikkuse huvi ja ootust toimuva ürituse arusaadavusse ja õnnestumisse, siis on selline käitumine seda enam tõesti arusaamatu.

Tegelikult on säärane käitumine suhteliselt arusaadav. Teavet saab jällegi Kostel Gerndorfilt, kes tunnistab, et valib tööde teostajaiks oma tuttavaid. Siiani on selgusetu, kelle favoriit on mainitud nõunik. Liina Tõnisson on esimesed töökuud olnud vaoshoitud ja oma väljaütlemistes arusaadav ning mõneti mõistetav. Seda enam tulevad ta nõuniku lapsused esile.

Raske on ütelda, milline on Reformierakonna kaasus protsessis. Kõike peaks juhitama ju valitsuse tasandilt, veel enam, kui seda tehakse sealt ka praktiliselt.