Liivile vastu vaielda on põhjust üsna mitmeski mõttes. Alustada tuleks terminoloogiast: kui üldlevinud ametlik mõiste ?parkimistasu? enam ei kõlba, siis võiks mitte lugejaid eksiteele viia terminiga ?andam?, mis eesti keeles on tähistanud peamiselt vanasti kasutusel olnud naturaalmaksu. Parem siis kasutada juba sõna ?obrok?, mis ühelt poolt harmoneeruks tehtud seadusemuudatuse mõttega kõlaliselt kaunilt ja oma esialgses tähenduses maarendina oleks tunduvalt sobilikum maakasutuse eest tasu võtmiseks. Sest sisuliselt parkija ju kasutab linna maad. Isegi juhul kui selles autos istub perearst!
Milles siis üldse seisneb tõstatatud probleemi olemus? Kas selles, et on tekkinud idee hakata täiendavalt maksustama kesklinna tasulises parkimisalas elavaid inimesi? Elada linnasüdames on ju täiendav hüve! Kas tegu on siira ettepanekuga parandada arstiabi finantseerimist? Ilmset samuti mitte, sest me saame ka kõige õilsamate soovide juures kulutada meditsiinile vaid niipalju raha, kui me teenime ja kahjuks mitte enam! Järelikult on tegu vaid kahetsusväärse katsega vabandada välja kellegi laiskust, või soovimatust täita seadusi. Kas tõesti on perearst see isik, kes ühe päeva jooksul läheb kümnele väljakutsele olukorras, kus haige elu ja tervise üle otsustavad loetud sekundid? Perearst teeb oma visiidid mitmeid tunde pärast kutse saamist, otsustavate sekundite jooksul kihutab kohale ainult kiirabi. Pole kuulnud, et parkimiskontrolörid söandaksid kiirabiautole parkimistrahvi kojameeste vahele panna.
Seega võib anda Liivi küsimusele, kas karistada arsti või patsienti, lihtsa vastuse ? arsti! Kui perearst sõidab tema käsutuses oleva autoga, mis pole kiirabiauto, kehtivad tema kohta kõik reeglid, mis ka teiste linnakodanike kohta. Kogu pseudoprobleemile on viimased kaks aastat olemas lahendus, mida kasutavad kümned tuhanded inimesed üle Eesti. Selleks on mobiilparkimine. Raske on 21. sajandil ette kujutada ilma mobiiltelefonita oma autoga koduvisiite tegevat perearsti. Mobiilparkimine on muutnud pika ja tüütu protseduuri ülimugavaks, parkimise algus ja lõpp toimub loetud sekundite jooksul. Mõne vajamineva sekundi leiab iga patsiendi juurde tõttav perearst, seda enam, et ta ei pea selleks eraldi aega varuma, vaid saab seda teha ühe sõrmega näiteks autost patsiendi ukseni jalutamise ajal.
Seega on tõstatatud pseudoprobleemi ainus lahendus: teadvustada endale, et probleemi tegelikult pole olemas! Linn koos mobiilioperatoritega pakub inimesele valikut: kas täita mugavalt ja kiirelt seadusi või muretseda trahvide pärast. Neile aga, kes pakutavat mugavust ja kiirust kasutada ei soovi, jääb endiselt parkimispiletite kraapimise, kohtutäituriga suhtlemise ja parkimistrahvi tasumise rõõm. Ja siis tundub see kõik meenutavat juba tõesti obrokit.
Autor: Indrek Jakobson