Nõiamoori suvila

Valli Lember-Bogatkina räägib ka loo, kuidas ta enda jaoks Karepa avastas. ?Minu valdused olid tegelikult Saaremaal ja ma arvasin pikka aega, et see on ainuke ilus koht Eestis. 1955. aastal, kui mu ema suri ja ma hirmus õnnetu olin, kutsus kunstnik Sagrits, kes Karepal suvitas, siia vaatama. Siis avastasin, et põhjarannik on samuti väga ilus koht, ja sellest ajast olemegi end perega siin sisse seadnud.?

Esimesed aastad puhkasid kunstnikest abikaasad Valli Lember-Bogatkina ja Vladimir Bogatkin praeguse suvila naabruses asuva talu kõrvalhoones. 60. aastail, kui kõik hakkasid omale suvilaid ehitama, soovitas ka naabriperemees ehk, nagu perenaine teda hellitavalt kutsub, Mülla-papa neil samuti oma suvekodu ehitada: ?Mine kolhoosi ja küsi omale maad.? Valli Lember-Bogatkina polnud sellest mõttest sugugi vaimustuses: ?Ma ütlesin talle, issand, mul pole üldse raha ja ma ei taha üldse ehitama hakata.?

Mülla-papa võttis aga kunstniku käe otsa ja vedas praegust suvilakohta vaatama.

?Jõekallas oli tol ajal kinni kasvanud ja sellist ilusat vaadet siin polnud,? meenutab perenaine. ?Tegime siis kalda puhtaks ja istutasime mõned õunapuud. Kui mees veel elas, käisime siin igal talvel uut aastat vastu võtmas ning suuskadega mäest alla laskmas.?

Bogatkinite suvilast sai ka Eesti ning Moskva kunsti- ning filmirahva lemmiksuvituskoht. ?Siin on võimsaid pidusid peetud,? ütleb perenaise eluaegne sõbratar saladuslikult. Seda kinnitavad ka pildialbumid, mida võikski sirvima jääda.

Moskvast pärit filmitegelastele oli suureks üllatuseks, et maja seest nii lihtsalt viimistleda võib ? paljas vineer, laudis ja kivi ning ei mingit tapeeti ega värvi, aga välja näeb täitsa hea.

60. aastail nagu praegugi ei armastanud inimesed sugugi pabereid määrida ega projekte tellida. Nii toimus ka siis suvilate ehitamine kuidas juhtus ning kuidas kellegi mõte lendas. Bogatkinid otsustasid siiski arhitekti kasuks ning tellisid projekti tol ajal veel noorelt ja uljalt arhitektilt Allan Murdmaalt.

?Kõrge viilkatus ja suured klaaspinnad olid tol ajal väga uudne nähtus ja Murdmaa tegi oma tööd suure armastusega,? meenutab perenaine suvila saamislugu. Ateljee klaassein oli kavandatud suurtest klaaspindadest, kuid kuna kunstnike lapsed olid veel väikesed, ei tahtnud nad pideva klaasikilluohuga riskida. Nii sai kõrged alumised aknad ja uks rõdule põikliistudega väiksemateks ruutudeks jaotatud ning päris alumine osa puidust tehtud. Praktiliselt klaasist otsaseina ja katusealuse aknareaga kõrge ateljee on avar ning valgusküllane.