Suvilaturul on kasvuruumi

Miljööväärtuslike elupaikade hulk on piiratud ja neid ei teki juurde. On päris selge, et nende muutmine täielikult suvitusobjektideks tähendaks elupaigale sisulist surma. Elupaikade säilimine eeldab suuremas osas ka sealsete kohalike inimeste ja nende eluviisi säilimist, mida omamoodi võiksid rikastada üksikud suvilakohad.

Turu mõistes tähendab see atraktiivse piirkonna liikumist sisemaa suunas, sest ka põlisel kalurikülal ei olnud tavaliselt varbad vees. Kindlasti võib siinkohal küsida privaatsuse kohta, kuid silmas tuleb pidada, et tegemist on võrreldes nn veneaegse moodustisega siiski äärmiselt meeldiva keskkonnaga. Tühjade kruntidega võrreldes on tavaliselt tagatud ka esmavajalikud kommunikatsioonid (juurdepääsuteed ning elekter).

Suvilate teke muudab kahtlemata maastiku ilmet, sest kui varem otsiti paikse eluviisi puhul külmade tuulte eest kaitset nii metsa kui ka reljeefi abil, siis pelgalt suvine kohalolek selliseid nõudmisi ei sea ja paljudel mõlgub mõtetes: mida veele lähemal, seda parem. Ometigi ei saa siingi unustada, et kallasrada on kõigile kulgemiseks vaba ja veekogu lähedus tähendab ka aia tagant läbi käivaid inimesi. Naabruses paikneva suvilaomaniku asi ei ole seda takistada või piirata, vaid taluda. Seepärast on enamasti õigem otsida mõni rahulikum koht, kus rand ei ole nii liivane ja merevaade on läbi puude, kuid akna alt ei kõnni mööda inimeste horde. Nendele, keda see ei häiri, võiks pigem soovitada suvemaja soetamist mõnes Eestimaa kaunis kuurortlinnas.

Kui omavahel võrrelda vanade talusüdamete ja uute suvilate hindu, siis olenevalt piirkonnast võib siin olla hinnaerinevusi, aga üldjoontes on tegemist sarnase tasemega. Samasse hinnaklassi jäävad nii mõnelgi juhul ka atraktiivsemad tühjad maatükid. Edasi on küsimus juba maitses. Uuega kaasneb eeldatavalt tänapäevane ehituskvaliteet. Vanas on aga hõngu, mida uusehitis otseselt kompenseerida ei suuda.

Suvilad on alati seotud suuremate linnadega. Sealt tulevatel inimestel on ostujõudu ja just neil on enam vajadust linnamiljööst kas või ajutiseltki väljuda.

Eesti puhul võib selles kontekstis eraldi välja tuua Tallinna, Tartu ja Pärnu. Suured aianduskooperatiivide piirkonnad on ka Narva ümbruses, aga see on juba enam eelmisse ajajärku jääva elustiili jätk.

Kõige populaarsem on kahtlemata mererannik, enim hinnatud on põhjarannik, mõnevõrra vähem läänerannik. Suurematest saartest on kõige populaarsem Saaremaa. Hiiumaa puhul on jätkuvalt küsimuseks pikk laevasõit. Väiksematel saartel puhkavad tõsisemad friigid, keda seob selle paigaga midagi, mis ei mahu tavasuvitaja arusaamadesse.

Vahemaade mõttes on Eesti pisike, kuid ometigi eelistatakse suhteliselt lähemaid paiku ja kui Helsingi piirkonnas elavate soomlaste suvekodud jäävad tihtipeale kaugemale kui 300 km, siis Eesti-siseselt puudub selleks võimaluski.