Arvuti nuhib kasutaja järele

Nuhkvara eesmärk on koguda arvutikasutajate kohta võimalikult palju ja detailset informatsiooni, mille põhjal saab talle hakata saatma reklaami ja personaalseid pakkumisi. Samuti saab niiviisi kogutud põhjalikke kliendibaase teistele reklaamipakkujatele edasi müüa. Mõned nuhkvarasüsteemid kasutavad reklaami kliendini toimetamiseks eriti kavalaid trikke: näiteks populaarse veebivormide täitmise tarkvaraga Gator ja DivXi versiooniga 5.0.1 leviv nuhkvara OfferCompanion asendab suvalisel veebilehel näidatavad bännerid konkreetse kasutaja jaoks mõeldud sihtreklaamiga. Lisaks reklaamisihtgruppide koostamisele võib nuhkvaral olla kurjemgi ülesanne, näiteks arvutikasutaja sisestatavate paroolide, krediitkaardinumbrite ja muu taolise info kinni püüdmine, mille abil on võimalik juba oluliselt rohkem kahju teha.

Nuhkvara satub arvutisse tavaliselt kasutaja teadmata. Tüüpiliselt toimub see nii: arvutikasutaja installeerib mõne vaba- või jaosvarana jagatava programmi ja selle käigus installeeritakse ka mõni nuhkvaraelement, mis hakkab kasutaja kohta informatsiooni koguma ja edastama. Seejuures kulutab nuhkvara nimetatud tegevuseks arvuti- ja võrguühendusressursse. Tuntuimaks näiteks on failivahetustarkvara Kazaa, mis mõni aeg tagasi kõvasti populaarsust kaotas, kui selgus, et selle installeerijad said kaasa ka mitmesugust nuhkvara.

Kõige sagedamini sisaldab nuhkvara reklaamvara ehk tarkvara, mida finantseeritakse programmi paigaldatud reklaamide abil. Tegemist on vabavara (freeware) ja jaosvara (shareware) liigiga: kasutaja ei maksa sellise tarkvara eest mitte rahas, vaid reklaambännerite vaatamisega ja neil klikkimisega. Iseenesest pole reklaamvaras midagi halba ? see võimaldab paljudel tarkvaratootjatel teha programmide väljatöötamiseks suuremaid kulutusi ja luua selle võrra kvaliteetsemaid tooteid, mis samas on kasutajale praktiliselt tasuta. Seda esmapilgul suurepärast kontseptsiooni kasutavad reklaamifirmad ja tarkvaratootjad tihti alatult ära ? nad ei piirdu lihtsalt reklaamide eksponeerimisega, vaid lisavad programmi ka jälgimissüsteemi.

Nuhkimisüsteemid ei kaasne ainult reklaamvara või teisejärguliste pisiprogrammidega. Vastupidi, nuhkvara võib sisaldada ka üldiselt hea mainega tarkvaratoode. Näiteks hakkasid hiljuti levima jutud, et Netscape Navigatori versioonidesse 6 ja 7 on sisse ehitatud spioneerimismoodul. Kahtlused leidsid õige pea kinnitust.

Iga kord, kui Netscape?i abil surfaja kasutab brauserisse sisse ehitatud otsinguvõimalusi (st kirjutab asukoharibale otsingusõnad ja vajutab kõrval asuvat Search-nuppu või kasutab My Sidebari otsingulehte), saadetakse sisestatud sõnad koos kasutaja IP-aadressi, unikaalse identifitseerimisnumbri ja muude sarnaste andmetega serverile info.netscape.com.

Alles seejärel edastab Netscape?i server otsitud sõnad otsingumootorile, mille kasutaja on brauseri konfiguratsioonis määranud ? vaikimisi on selleks Netscape?i enda otsinguserver, kuid paljud surfajad valivad selle asemele näiteks Google?i või Lycos?i. Otsingute logimise ilmsiks tulekul tõstatasid õigustatult pahased kasutajad küsimuse: miks peaks Netscape teadma, mida me Google?ist otsime? Ei peakski ? vähemalt mitte seni, kui otsimissüsteemi taoline ülesehitus pole Netscape?i installeerijatele avalikustatud. Paraku aga polnud seda ei Netscape?i veebilehel ega kasutajadokumentatsioonis mainitud.

Tihtipeale teevadki nuhkvarad panuse inimeste usaldusele: laadides oma arvutisse tuntud tarkvaratootja laialdaselt kasutatava programmi, eeldab kasutaja, et tegu on igati korrektse ja usaldusväärse tootega. Lisaks on (erinevalt Netscape?i näitest) paljude spioneerimissüsteeme sisaldavate tarkvarade kasutuslitsentsis (End-User Licence Agreement) tegelikult kõik programmi n-ö varjatud võlud ausalt üles loetud, kuid pahatihti inimesed lihtsalt ei viitsi pikki ja raskepärases juriidilises keeles koostatud dokumente läbi lugeda.

Seetõttu ongi nuhkvara abil andmete kogumine enamasti täiesti legaalne, sest tegu pole mitte seaduserikkumise, vaid lihtsameelsete tarbijate ärakasutamisega. Seega on ebameeldivate üllatuste vältimiseks alati mõistlik kasutuslitsents läbi lugeda, olgugi, et vaid vähesed programmid pakuvad võimalust litsentsi tekst välja trükkida ja tüüplahenduseks on installeerimisel näidatav pisike ebamugav kerimisribaga kast, mille all nupp ?I agree? (inglise keeles : nõustun) meelitab kärsitult klikkima.