Clinton ja USA edukad 90ndad

Clintoni stardipositsioon presidendina oli hea. Ronald Reaganilt ja George Bushilt oli ta saanud päranduseks soodsa majanduskliima, millele lisandusid teaduse ja tehnoloogia kiire globaalne areng, iseloomustab lähtepositsiooni tuntud Harvardi ülikooli majandusprofessor Jeffrey D. Sachs. Külma sõja lõppemise järel tunduvalt vähenenud sõjalised kulutused võimaldasid eelarvepuudujääki valutult kärpida, mille Clinton suutis läbi suruda.

Kuna võitlus kõrge inflatsiooniga oli lõppenud edukalt kümme aastat varem, ei tarvitsenud president Bill Clinton ja keskpanga juht Alan Greenspan majanduse arendamisel esialgu karta selle ülekuumenemist. Keskpank aitas oma rahapoliitikaga ohjata inflatsiooni, valitsus aga korrastas eelarve. Tasakaalustatud või ülejäägiga eelarve aitas omakorda edukalt vähendada finantssüsteemis peituvaid ohte. Sellises stabiilses madala inflatsiooniga majanduskeskkonnas said investorid ja ettevõtjad aktiivselt ära kasutada uusi äri- ja investeerimisvõimalusi, millest paljud põhinesid tehnoloogilistel uuendustel. Kõik see tekitas juurde uusi töökohti ning tööpuuduse määr langes kõigi aegade madalaimale tasemele, neljale protsendile.

Uue majanduse arengule tuli kasuks Clintoni valitsuse otsus muuta majanduse alustaladeks baasuuringud, tehnoloogia edendamine ja hea haridus. Valitsus suurendas riiklikke tellimusi ja toetusi teadusele, soodustas interneti arengut e-kaubanduse maksude vähendamisega ning ergutas kõrghariduse omandamist.

IT-investeeringud aitasid 90. aastate teisel poolel suurendada majanduskasvu umbes ühe protsendi aastas. USA tugevuseks oli, et ta suutis IT-tehnoloogia laialdaselt kasutusele võtta ka väljaspool IT-sektorit ehk kõige erinevamates majandusvaldkondades, mis tunduvalt suurendas tööviljakust ja efektiivsust ka tavatööstuses. Tänu sellele kasvas OECD majandusanalüütiku Philip Hemmingsi andmeil 1990. aastail USA sisemajanduse kogutoodang (SKT) inimese kohta reaalväärtuses 85 000 krooni võrra, jõudes 2000. aastaks 612 000 kroonini elaniku kohta. See teeb keskmiseks aastaseks kasvuks üle 3.

Paraku kaasnes IT-buumiga ka börsibuum, kus investoritel tekkisid IT-sektori firmadega seoses ebareaalsed kasumiootused ning nad kruvisid nende aktsiad enneolematusse kõrgusse. Et aktsiatega rikastunud ameeriklaste ostuhimu ja inflatsiooni piirata, hakkas keskpank järk-järgult intresse tõstma. See halvas tasapisi majanduskasvu ja lõpuks oligi börsikrahh käes.

Sisepoliitikas kukkus armetult läbi Hillary Clintoni juhtimisel suurejooneliselt alustatud tervishoiureform, mille tõttu demokraadid kaotasid tagatipuks veel enamuse senatis. Hillaryl ei õnnestunud muuta kaht Ameerika tervishoiusüsteemi inimlikumaks. Sellest annab ettekujutuse asjaolu, et ehkki USAs on tervishoiukulud inimese kohta suurimad maailmas ? 68 000 krooni, ei hõlma tervisekindlustuse süsteem 44 miljonit vaesemat inimest, mis maailma rikkaimat riiki ei õilista.

See-eest tuli Clinton toime sotsiaalreformiga, ja selle eest peab ta tänulik olema vabariiklaste toetusele. 1996. aastal vastu võetud seadus parandas vaeste perede ja eriti üksikemade olukorda ja töötamise võimalusi. Seadus kahandas üksikemadele toetusena makstava sularaha osa ja suunas ülejäänu nende koolitusele, tööotsimisele ja lastehooldusele. Nende abinõude tulemusena kahanes töötuse osakaal üksikemade seas 1990. aasta 43 protsendilt 1999. aasta 28 protsendile ja nende keskmine sissetulek kasvas selle ajaga 80, kusjuures riigi makstavate toetuste summad vähenesid tunduvalt.

Välispoliitikas jäi kriitikute arvates Clintonil puudu visioonist, järjekindlusest ja algatuslikkusest ning põhiliselt jätkas ta George Bushi välispoliitikat.

Külma sõja järgses maailmas said Clintoni administratsiooni põhieesmärkideks idablokist vabanenud riikide ergutamine vabaturumajanduse teele, ühtse, rahumeelse ja turvalise Euroopa loomine ning Aasia ja Vaikse ookeani riikidega majandus- ja julgeolekukoostöö tihendamine.

Neist eesmärkidest lähtuvalt ja maailmas käivate objektiivsete protsesside mõjul oli Bill Clinton selgelt globaliseerumise toetaja. See avaldus selgelt tema kaubanduspoliitikas. Vaatamata demokraatlikus parteis valitsenud üsna tugevatele protektsionistlikele meeleoludele, otsustas Clinton jätkata vabariiklastest eelkäijate algatatud vabakaubandussuunda. Suures osas tänu sellele viidi lõpule USAd, Kanadat ja Mehhikot ühendav Põhja-Ameerika vabakaubanduspiirkond (NAFTA), lõpetati Maailma Kaubandusorganisatsioonis (WTO) Uruguay läbirääkimisvoor ja alustati Seattle?is uut läbirääkimisvooru ning kiirendati Hiina astumist WTOsse ? kõik need sammud on toetanud ülemaailmse vabakaubanduse arengut.

Aktiivne oli Clintoni panus rahvusvaheliste finantskriiside lahendamisse Mehhikos, Brasiilias, Aasia ja Venemaal. Nii läks ta 1994. aasta Mehhiko finantskriisi ajal kongressist mööda ja aitas stabiliseerimisfondi rahaga Mehhiko peeso jalule.

Veel sai Bill Clinton tuntuks omanimelise sõjalise doktriiniga, mis näeb ette USA ja tema liitlaste sõjalise sekkumise juhul, kui maailmas tekib vajadus ära hoida genotsiidi või inimsusevastaseid kuritegusid. See võimaldas taastada rahu Euroopa kriisikolletes Bosnias ja Kosovos.

George W. Bush on presidendina valinud oma eelkäijast selgelt erineva poliitika. Tema poolt on juba läbi surutud suured maksusoodustused, mis viivad eelarve tõenäoliselt jälle miinusesse, samuti on tema kaubanduspoliitika palju protektsionistlikum. Siinkohal tarvitseb meenutada kasvõi terasetolle või põllumajanduse ja laevaehituse subsiidiumide tunduvat suurendamist.