Vesirott ? aedniku hirm

Aeg-ajalt võib vesirott (Arvicola terrestis) viljapuu- ja marjaaedadele väga palju kahju teha, isegi täieliku hävingu põhjustada. Mügri on mitmekülgseks eluviisiks suurepäraselt kohanenud: ta kõnnib maa peal, kaevab käike maa all ning ujub hästi. Seetõttu on ta võimeline toitu hankima kõigist kolmest kohast. Kuuludes arvukasse näriliste seltsi on mügri sugulased ränd- ja kodurott. Kuid erinevalt kõigesööjatest sinantroopsetest, s.o inimese vahetus läheduses elavatest närilistest on mügri rangelt taimetoiduline. Talvel toitub ta klorofüllita juurikatest ja sibulatest, kuid suvel sööb rohelisi mahlaseid taimi, veekogude ääres elutsedes kõrkjaid ja pilliroogu. Kultuurtaimedest eelistavad mügrid porgandit, hernest ja maisi.

Täiskasvanud mügri on umbes 20 cm pikkune, 150?200 g raskune tömbininaline näriline. Karvkate on tal pehme ja kohev, enamasti pruuni värvi ja kõhu alt punakas. Saba on suhteliselt lühike ? umbes pool kere pikkusest ? ja kõrvad väga väikesed. Talvitunud emased isendid toovad aprillist kuni septembrini ilmale 3?4 pesakonda, igaühes 6?7 järglast. Keskmine eluiga on kaks aastat. Mügride asurkonnaarvukus on kõikuv: võib esineda massilist paljunemist, kuid tulla ka aastaid kestev depressioon. Järglased kasvatatakse üles suveurgudes, mis tavaliselt avanevad veekogude kallastele.

Sügisel luuakse taliurgude süsteem. Seetõttu ongi kahjustused suve lõpul ja sügise alguses kõige suuremad. Just sel ajal ilmub maa peale kõige rohkem mullahunnikuid, mille äärepoolses osas viltuses asendis on tunnel väljumiseks.

Mügri pole üksnes aiakahjur, vaid ka epidemioloogiliselt ohtlik. On täheldatud mügride arvukuse ja tulareemiasse haigestumise vahelist seost. Haiguse tekitajaid kannavad edasi verd imevad putukad, saastunud vesi, juur- ja aedvili, õled ning hein.

Mügride ennetamiseks on soovitatav veekogudeäärne taimestik hävitada. Suvel, s.o maapealsel eluperioodil, võib neid püüda ka lõksuga (vedrulõksud, metallvõrgust lõksud), kuhu pannakse porgandit või hernest. Keemilistest tõrjevahenditest kasutatakse urgude tolmutamist ja mürksööta. Tolmutada võib Racumini pulbriga, mis sisaldab toimeainena antikoagulanti kumatetralüüli. Pulber satub looma seedekulglasse, kui ta end puhastab. Mingi osa läheb organismi ka naha ja hingamiselundite kaudu. Antikoagulandid (bromadioloon, brodifaakum jt) segatakse värske söödaga, nagu porgandirattad, herned, mais ? vahekorras 50 g 1 kg toidu kohta. Sööt paigutatakse 100 g portsudena spetsiaalsetesse söödamajadesse vältimaks juhumürgistusi (vastumürk on vitamiin K1). Söödamajad asetatakse 15?20 cm vahedega.

Autor: Sirje Propst