Euroopa stabiilsuspakt paistab olevat kaoses

Euroopa stabiilsuse ja kasvu pakt (Maastrichti lepe), mis toetab eurot, fikseerides piirangud euroriikide eelarvepuudujäägi suurusele, on hädas. Euroopa Liidu juhtival riigil Saksamaal ei õnnestunud puudujäägi osas oma kohustusi ELi partnerite ees täita. Veelgi enam, Saksamaa kasutas oma poliitilist tugevust hoiatuse blokeerimiseks, mille tegemiseks Euroopa Komisjon stabiilsuspakti tingimuste kohaselt volitatud oli.

Nüüd tekitab tüli Prantsusmaa. Teine ELi tõrges riik on mitteametlikult teada andnud, et ei kavatse samuti täita oma lubadust puudujääki vähendada.

See kõik toimub aasta pärast seda, kui tilluke Iirimaa sai ametliku hoiatuse oma fiskaalpoliitika kohta, olgugi et Iirimaal oli võimas eelarve ülejääk.

Hävitavate maksumääradega riigis ei ole see üksnes tark strateegia, vaid ka hea majanduspoliitika. Kuid Prantsusmaa on ka riik, kus kõik naudivad mõningaid riigi finantseeritavaid privileege. Seega ei saa Prantsusmaa eelarve puudujääki vähendada ja pakti puudujäägieesmärki täita. Komisjon avaldab survet, kuid Prantsusmaa on ELi reeglite vaidlustamisel osav. Poliitilised intriigid on garanteeritud.

Majandusteadlased ja küünikud ei ole üllatunud. Pakti eesmärk ? tugevdada fiskaaldistsipliini ühte valuutat kasutavates riikides ? on auväärne. Kuid kaotades kontrolli oma riiklike mone-taarpoliitikate üle, on euro liikmesmaadele jäänud ainult üks makroökonoomiline vahend, s.o fiskaalpoliitika. Seetõttu on väljakutseks pikaajalise distsipliini ja lühiajalise paindlikkuse kombineerimine. Samuti, nagu pole lihtne pidada lubadust minna dieedile enne suurt pidu, pole ka seda väljakutset lihtne vastu võtta. Stabiilsuspakt on liiga toores ja tehnokraatlik. Brüsseli bürokraatide poolt kehtestatud 3 puudujääk ei saa tegelikke poliitikuid siduda. Lahendus tuleb leida mujalt.

Õnneks ei pea me kaugelt otsima. Ka monetaarpoliitika seisab samasuguse väljakutse ees. See peab pakkuma pikaajalist hindade stabiilsust, olles samas lühiajaliselt piisavalt paindlik. Viimase kümne aasta jooksul on monetaarpoliitika olnud tõeliselt edukas. Igal pool on retsept enam-vähem sama. Monetaarpoliitika delegeeritakse kompetentsele inimrühmale (keskpangale), tehes nad poliitilisest survest formaalselt sõltumatuks ja andes neile selgesõnalised volitused. Teades, et iga tänase mahajäämusega tuleb tegeleda homme, tegutsevad nad oma parima äranägemise kohaselt. Varasemad monetaarpoliitika reeglid on tähelepanuväärselt täiustunud.

Fiskaalpoliitika puhul peaks töötama sama lähenemine. Mõned kardavad muidugi demokraatliku aruandekohustuse vähenemist, kuid tuleb aru saada, et fiskaalpoliitika täidab kahte erinevat ülesannet.

Esimene neist on struktuurne ja ümberjaotav ning seotud eelarve suuruse ja selle detailse struktuuriga nii kulude kui ka tulude poolel. Otsuseid ei saa siin delegeerida, vaid need peavad jääma valitud valitsuste teha ning saama kinnitatud ja üle vaadatud parlamendi poolt.

Teine ülesanne on makroökonoomiline ja puudutab eel-arvetasakaalu saavutamist, et ohjata tsüklilisi ebastabiilsusi. See ei erine monetaarpoliitika ülesandest ja selle võib delegeerida sõltumatule asutusele.

Seega on selge, mida Euroopa peab tegema. Kõik riigid peaksid uuesti saavutama täieliku kontrolli oma fiskaalpoliitika üle, kuid delegeerima selle makroökonoomilise osa ehk otsused puudu- ja ülejääkide osas fiskaalpoliitika komisjonile. Viimasele on antud pikaajalised volitused stabiliseerimiseks või mõne riigi puhul riigivõla vähendamiseks. Tulemuse garanteerimiseks peavad sellise komisjoni põhikirja ja volitustega nõustuma kõik euro liikmesriigid. Poleks enam Brüsseli vahelesekkumist, meelevaldseid reegleid ega poliitilisi hinnanguid, vaid üksnes puhas kaine mõistus.