Täkud ja libud

Teod, millega mees teenib ?täku? aunimetuse, tagavad naisele halva kuulsuse. Miks kasutatakse naiste ja meeste seksuaalkäitumise hindamisel sellist silmakirjalikku topeltstandardit?

Meestelt ja naistelt ühiskonnas oodatavate erinevate käitumismallide põhjendamisel räägitakse sageli bioloogide keeles, räägitakse evolutsiooniteooriast. Tüüpiline argumentatsioon on üles ehitatud sugupoolte reproduktiivfüsioloogilistele baaserinevustele ? tõdemusele, et naised, erinevalt meestest, võivad rasestuda ning sünnitada lapsi. Mehel on sigimiseks tarvis läbi viia üksainus sooritus, kuid naisele tähendab see vähemalt üheksat kuud rasedust ja sageli veel aastat või paari lapse imetamist ning tema eest hoolitsemist, et tagada järglase eluvõimelisus. Seetõttu mõjutavad ?evolutsioonilised surved? mehi ja naisi väga erinevalt ? mehi sunnivad need oma geneetilise pärandi püsimajäämise nimel paarituma võimalikult paljude naistega, seevastu naistel on põhjust olla partnerite suhtes valiv ning piirata oma seksuaalset aktiivsust.

Eelmisest tulenev topeltstandardi õigustuste liin on seotud meeste murega oma isaduse pärast. Kuni geenitestide kasutuselevõtuni ei olnud mehel võimalik selles, et ta on oma naise sünnitatud lapse isa, muul moel kindel olla kui abikaasa ?seksuaalse puhtuse? üle pikaaegset karmi kontrolli rakendades. Paljudes kultuurides on naisi sunnitud kandma voorusevöid ning piiratud nende suhtlemist perekonda mittekuuluvate meestega. Sellesarnaseid piiranguid pole meestele kunagi seatud.

Filmis ?Truudusetu? mängitakse keskealise abielupaari emotsioonidega. Kaasa mängides võime muu hulgas jõuda tõdemuseni, et eespool kirjeldatud evolutsioonibioloogiline argumentatsioon võib truudusetuse mõtestamisel tänapäeva ühiskonnas osutuda täiesti kasutuks. Sest inimene pole kala.

Autor: Sten Hansson