Hoiatustuled vilguvad kõigile erakondadele

Lähemad seitse kuud on Eesti poliitikas eriti huvitavad, sest selle aja sisse jäävad kahed valimised, oktoobris kohalikud ja märtsis üleriiklikud. Avaliku arvamuse uuringud on hea materjal tulevaste jõuvahekordade ennustamisel. Olulisim ei ole konkreetsed arvväljendid, vaid protsendiliste muutujate liikumine, nende nihkumistrend.

Eesti poliitika omapära on stabiilsuse puudus. Pikaajalise demokraatiatraditsiooniga riikides esineb harva kohaliku või riigivõimu osapoolte muutumist valimiste vahel. Meil käib see pidevalt ja sel on isegi teatud võlu. Nimelt annavad pidevad võimuvahetused mitme aasta jooksul juhtinud parteidele taas võimaluse valitsemise juurde naasta, olgugi et vahepeal kaob ebapopulaarsete otsuste tõttu valijate toetus.

Eesti omapära on ka kohalike ja riigitasandi hääletustulemuste suhteliselt väike kokkulangevus. Poliitikute lootus, et riigi tasandi hääletustulemus sõltub oluliselt kohaliku tasandi näitajaist, on liivale rajatud. Valimsliitude taaslubamine süvendab seda.

Valimistel hakkab oma osa mängima iga erakonna kindla valijakonna suurus, st nende inimeste hulk, kes tulevad valima alati kindlalt parteid. Küsitlused selliseid omapärasid ei peegelda. Kuue kuu uuringud näitavad valitsuspartide populaarsuse jätkuvat langust. Talvel võimule tulles oli nende toetus 40 ringis, praeguseks on see kahanenud 30 piirile.

Seis on veel üsna hea, kuid arvestades KeRe juhtiva partei Keskerakonna alla 18 toetust, on see võimuliitlastele hoiatav märk. On ju Keskerakonna puhul harjutud arvestama üle 20 toetajaskonnaga. Ka Reformierakonna puhul on märgata sarnast liikumist. Aprillist praeguseni 3 võrra langeda pole midagi hullu, kuid kui see jätkub veel mõne kuu, tuleb arvestada tormihoiatusega. Veel pole selgunud juuli lõpus toimunud valimisliitude lubamise mõjud. KeRe oli lubamisele ägedalt vastu. Oma näo säilitamise katse võib üsna kalliks minna.

Vastasrinna olukord pole samuti kiita. Isamaaliidu toetuse kõrpunkt 11 oli mais, kui käidi välja 1000kroonine lastetoetus, aga et sellele pole järgnenud teisi aktsioone, on valijate toetus asunud languse teele. 9 on samas opositioonierakondade kõrgeim, mis näitab, et erakonda arvestatakse valitsuse peamise oponendina.

Mõõdukate varakult alanud valimiskampaania on toonud nihke tõusu suunas. Lähemad paar kuud näitavad, kas sel on ka kindlam põhi.

Üllatavalt madal Rahvaliidu reiting 6 on arvatavasti tingitud nende kahepalgelisest poliitikast. Vähemusvalitsuse partneriks olek on vähendanud partei usaldusväärsust. Praeguse poliitilise eliidi valijaskonna alahindamine väljendubki eriti Rahavaliidu tegemistes. Suur liikmeskond, näiline opositsioonisolek ja oodatavad tulemuslikud kohalikud valimised on teinud maapoliitikud hoolimatuks. Riigikogu valimistel võib see kalliks maksma minna.

Senine segadus Res Publica erakonna juhtimisega peaks erakonna esimehe ametisse astumisega otsa saama. Kui suudetakse veidigi paremini ideeliselt paigutuda, tuleb tulem ka valimistelt. Praegune puder ja kapsad ehk püüd kõigile meeldida, võib peagi hakata andma vastupidist tulemust. Kui lisada etteaimamatud venelased, kelle rühmitumine jääb kindlalt viimasele minutile, siis ongi nimetatud kõik võimlikud valimiskünnise ületajad.

Viimased aastad on näidanud eriti kohalikul tasandil, et Eesti poliitiline areng on sealmaal, kus koalitsioone suudetakse moodustada kõigi erakondade vahel. Määravaks saab valimistel saavutatud häälte arv. Praeguste trendide jätkudes võib konkurents ühtlustuda ja siis määrab valimistulemuse iga erakonna oskus käia välja elluviidavaid ideid.