Ürdid, milleta Euroopa köögid hakkama ei saa

Eesti köögis on uutest ürtidest enim laineid löönud basiilik, ja seda õigustatult. Tegemist on universaalse maitsetaimega, mille lehed sobivad tõepoolest kõigile suppidele, praadidele, panniroogadele, kastmetele jm. Kindlasti ei tohiks basiilik puududa pitsa pealt ? on ta ju Itaalia köögi kõige tähtsam maitselisand. Kui teile tavalise vürtsbasiiliku maitse ei meeldi, tasub proovida sidrunbasiilikut, mis muudab eriliselt hõrguks kalatoidud. Et basiilik on üheaastane taim, ei ole muret tema talvitumise pärast. Basiilikut saab kuivatada, kuid värske taime maitse on natuke tugevam. Enne sügavkülmutamist tuleks basiili-kulehed ükshaaval oliiviõlisse kasta.

Ka prantslaste lemmikürte ? estragoni ja aed-liivateed ? saab meie kliimas üpris edukalt kasvatada. Estragon kasvab kuni ühe meetri kõrguseks ning sobib samuti väga paljude toitude maitsestamiseks. Maitse tuleb paremini esile, kui lisada valmistatavasse toitu ka paar tilka sidrunimahla. Estragoni saab kasutada värskelt ja sügavkülmutatult. Kuivatamisel taime maitse ja aroom kaovad. Paljukiidetud vahend estragoni säilitamiseks on äädikas. Valage soojendatud, aga mitte kuum veiniäädikas peenestatud taimedele, sulgege anum õhukindlalt ning hoidke nii kaks nädalat. Siis võib äädika meelepärasesse pudelisse kurnata ning pista sinna ka ühe terve estragonioksa. Kasutatakse peamiselt salatites. Sellist maitseäädikat saab teha teistestki taimedest.

Aed-liivatee ehk tüümian muudab igapäevaseid roogi tundmatuseni. Kellele liivatee kord meeldima on hakanud, kasutab seda samuti igal võimalusel. Ettevaatlik tuleks olla kuivatatud tüümianiga, sest selle maitse on tunduvalt tugevam kui värskel taimel. Varsti on seeneaeg ja siis kulub liivatee kindlasti marjaks ära.

Liivateest mahedam on pune, ehkki tümoolisisalduse tõttu on nende taimede maitse ja aroom lähedased. Punet kasvatatakse Euroopas peamiselt kultuurtaimena, kuid Eestiski levib taim kohati suurtel aladel metsikult. Vanema põlvkonna inimeste seas on pune rohkem tuntud vorstirohu nime all, sest ilma selleta ei möödunud ükski verivorstitegu. Itaallastel kuulub see jällegi oma rahvustoidu ? pitsa ? põhimaitseainete hulka. Igal juhul väärib pune kindlasti köögis laiemat kasutamist. Ja ärge unustage maitsvat, ravivat ja rahustavat puneteed. Teisedki maitsetaimed on ühtlasi ravimtaimed. Kui nad ka tõsisemaid haigusi ei kõrvalda, siis seedimisorganitele on neil väikestes kogustes ikka soodne mõju.

Maitsetaimede kasvatamine ei ole väga keeruline, kuid taimede vajadused on erinevad. Estragon ja basiilik kasvavad hästi toitainerikkal ja niiskel mullal, aed-liivatee lepib lahjema ja kuivema maaga, kuid muld peab olema lubjarikas ja kasvukoht hästi päikseline. Nii estragon kui ka tüümian tuleks talveks kinni katta. Basiilik kasvab eriti hästi ja kiiresti katmikalal. Siinkirjeldatuist kõige vähenõudlikum on pune, mis on talvekindel, kuid vajab suvel samuti palju päikest. Taime kasutades ei tohi seda kunagi päris ära lõigata, vaid tuleb alles jätta vähemalt 5?10 cm kõrgune varreosa. Siis kasvatab ta peagi uued harud.

Mitmeaastased maitsetaimed tuleks istutada kohta, kus nad saavad 3?4 aastat järjest kasvada. Seetõttu oleks parim lahendus aia lõunakülge rajada ürdiaed, kus peale jutuks olnud taimede võiksid kasvada iisop, lavendel, salvei, piparmünt, meliss, majoraan jm. Oma kõrgusega võiksid aeda reljeefsemaks muuta kaunid ravimtaimed üheksavägine ja aedvaak.

Rõdul või terrassil, kus maitsetaimed on ka silmailuks, võiks nad istutada suurematesse keraamilistesse pottidesse. Siis saab liiga ärakasutatud taime mõneks ajaks kõrvalisemasse nurka taastuma tõsta. Aed-liivatee, lavendel ja iisop sobivad aga ka püsilillepeenrasse ja kiviktaimlasse.

Aknalaual kasvatamist võib samuti katsetada, kui tegemist ei ole just põhjapoolse ruumiga. Selliste taimede maitse ja aroom aga ei ole nii tugevad kui väljas kasvanuil.

Autor: Airi Hallik