Uus võlaõigusseadus puudutab ka IT-turgu

1. juulist kehtivas 1068paragrahvilises võlaõigusseaduses on mitu alajaotust, mis reguleerivad IKT-le iseloomulikke küsimusi.

Nii reguleerib võlaõigusseaduse 18. peatükk litsentsilepinguga seonduvat. Litsentsileping sõlmitakse intellektuaalsest varast tulenevate õiguste kokkulepitud ulatuses teostamiseks. Samas kuulub teatud juhtudel arvutitarkvara tasu eest üleandmisel kohaldamisele müügilepingu osa. Peale asja võib müügilepingu ese olla ka õigus või muu ese.

Üks Eesti õiguse jaoks täiesti uus valdkond on sidevahendi abil sõlmitavad lepingud. Sidevahendi abil sõlmitud lepingute puhul ei ole oluline see, mida müüakse või millist teenust osutatakse, vaid määrav on see, millisel viisil leping sõlmitakse. Kui leping vastab võlaõigusseaduse teise peatüki neljandas jaos sätestatule (§-d 52 jj, sidevahendi abil sõlmitud lepingud eseme üleandmiseks või teenuse osutamiseks), siis tekivad tarbijale spetsiifilised õigused, mida tasuks kauba müüjal või teenuse osutajal teada. Selliseid tarbija õigusi enne 1. juulit kehtinud õigus ei tundnud. Sidevahendi abil sõlmitavate lepingutega seonduvat võiksid teada mitte ainult need IKT-firmad, kes müüvad oma kaupu või teenuseid tarbijatele sidevahendi abil. Vastavate õiguslike erisuste teadmine on oluline ka nendele firmadele, kes töötavad välja keskkondi, mille abil saab sidevahendit kasutades lepinguid sõlmida (veebilehed, arvutiprogrammid).

Sidevahendi abil sõlmitud lepingute regulatsiooni puhul on olulised kaks küsimust. Esiteks, milliseid lepinguid tuleb alates 1. juulist käsitleda sidevahendi abil sõlmitutena. Ja teiseks on loomulikult oluline, millised täiendavad kohustused sellest kaupade müüjatele ja teenuste osutajatele tekivad.

Sidevahendi abil sõlmitud lepingust ja sellega kaasnevatest tarbija täiendavatest õigustest saab rääkida siis, kui leping sõlmitakse tarbija ja majandus- või kutsetegevuse raames kaupa müüva või teenust osutava isiku vahel ja lepingupoolte tahteavaldused edastatakse sidevahendi abil. Sidevahendiks loetakse iga viisi, mis võimaldab teineteisest eemal viibival tarbijal ja pakkujal korraldada läbirääkimisteks ja lepingu sõlmimiseks vajalikku teabevahetust. Lisaks arvutile loetakse sidevahendi kasutamiseks ka televisiooni, kataloogide ja isegi tellimislehega reklaami kasutamist ajakirjanduses.

Osades lepingutes lepitakse kokku, et Eesti õiguse asemel kohaldatakse mõne teise riigi õigust. Kui leping vastab sidevahendi abil sõlmitud lepingu tunnustele, tekivad tarbija õigused sellistest kokkulepetest hoolimata, sest tarbija elukoht on Eestis ja leping sõlmiti Eestis toimunud reklaami tulemusena. Või kui lepingut saab mingil muul põhjusel lugeda Eestiga oluliselt seotuks, tekivad tarbija spetsiifilised õigused sõltumata sellest, millise riigi õigust lepingule muus osas kohaldatakse.

Sidevahendi abil sõlmitud lepingute regulatsiooni eesmärk on luua tarbijatele täiendav õiguskaitse, kehtestades tarbijatele terve rea õigusi, millele vastavad kaupade müüjate ja teenuste osutajate kohustused. Esiteks on sidevahendi abil sõlmitud lepingu puhul kauba müüja või teenuse osutaja kohustatud andma tarbijale seaduses sätestatud infot. Info seondub põhiliselt tarbija õigustega ja nende teostamise viisiga. Tarbija teavitamine on kasulik, sest tarbija 11 päeva pikkune lepingust taganemise õigus hakkab kulgema siis, kui kauba müüja või teenuse osutaja on tarbijat sellest õigusest teavitanud.

Kui tarbija informeerimiskohustuse täitmine on ilmselt suhteliselt kergesti teostatav ja seotud mõõdukate kulutuste ja ümberkorraldustega, siis selle kõrval annab seadus tarbijale õiguse ka lepingust taganeda. Lahti seletatult tähendab see tarbija õigust pöörduda 11 päeva jooksul kauba müüja või teenuse osutaja poole ja küsida kauba tagastamise vastu raha tagasi. Kui muude lepingute puhul tekib tarbijal selline õigus üksnes siis, kui kaubal-teenusel esinevad olulised puudused, siis sidevahendi abil sõlmitud lepingu puhul on tarbijal 11päevane proovimise periood ja tarbija võib ka ilma defektideta kauba tagastada näiteks põhjusel, et talle ostetud asi lihtsalt ei meeldi. Taganemist raskendavate kokkulepete sõlmimine on keelatud.

Kokkulepped, millega nähakse taganemise korral ette leppetrahvide maksmine, on tühised. Tarbija taganemise korral kannab asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud kulud ja sellega seotud riski lepingu teine pool, mitte tarbija. Pooled võivad kokku leppida vaid selles, et tarbija hüvitab tagastamisega seotud kulud kuni kümne euro ulatuses (156 kr). Kui tarbijat ei teavitatud taganemisõigusest, vastutab ta taganemise puhul asja kahjustumise eest üksnes tahtluse või raske hooletuse korral.

Autor: Kaupo Paal