Kohustuslik kindlustus lööb väikeettevõtjaid

Tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustamise seaduse eelnõu ei tohi praegusel kujul seadusena vastu võtta. Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon on seisukohal, et tegemist on eelnõuga, mis võib seaduseks saades mõjutada otseselt ja negatiivselt suurt osa väikeettevõtjatest.

On arusaadav, et selle seadusega tahetakse osa praegu sotsiaalmaksust tehtavatest väljamaksetest kanaliseerida mujale. Raske on aga mõista, kuidas saab selline spetsiifiline kindlustus puudutada eranditult kõiki ettevõtteid ja olla neile kohustuslik. Seaduseelnõuga võetakse kohustuslikus korras raha ka nendelt tööandjatelt, kelle ettevõtetes ei saa suure tõenäosusega kindlustusjuhtumeid tekkida.

Seadusest saavad potentsiaalselt kasu vaid vähesed ettevõtted ? eeskätt tööstuse, ehituse ja transpordi valdkonnas tegutsevad. Paljude konsultatsiooni, teenindus- ja kaubandusettevõtete ning riigiasutuste maksukoormus tõuseks aga põhjusetult. EVEA on seisukohal, et tuleb selgelt määratleda tegevusalad, kus tööohutus ja töötervishoid on probleemiks, ning kohustada sõlmima kindlustuslepinguid vaid neid, kelle puhul tööõnnetuse risk on reaalne, mitte aga jagada vastutust võrdselt kõigi tööandjate vahel.

Eelnõu §43 järgi on vähimaks lubatud kindlustusmakseks riskipreemia, mida on korrigeeritud riskikoefitsiendiga ning millele on lisatud kindlustusandja kulude osa, garantiifondile tehtavad eraldised (s.o liikmemaks) ja muud koormatised. Seejuures on aga riskipreemia arvestamise aluseks §42 järgi prognoosid.

Kui maksmine tahetakse teha ettevõtjatele kohustuslikuks, ei saa makstava summa suurus sõltuda subjektiivsetest hinnangutest. Kindlustusmakse arvutamise alused peavad olema lihtsad ja selged, need ei saa tugineda prognoosidel. Kindlustusandja kulud ja koormatised kuuluvad seaduseelnõu järgi kinnimaksmisele kindlustusvõtjate ehk ettevõtjate poolt, ka nende poolt, kes tõenäoliselt ei saa selle seaduse alusel mitte kunagi mingeid väljamakseid. Sellise kohustusliku kindlustusmakse tariifide kujunemine peab olema laiema kokkuleppe küsimus ning kindlasti peavad selles osalema mitte ainult ettevõtjate esindaja(d) mõnes komisjonis, vaid katusorganisatsioonide poolt nimelt selleks nimetatud inimesed.

Väikefirmadel ei ole tihti võimalik pidada eraldi tööohutuse eest vastutavat töötajat, neil puuduvad kvaliteedisertifikaadid, on kasutuses vanemad seadmed jms, mis kõik võib saada otsustavaks põhjuseks neile kõrgema riskikategooria määramise juures. Eelnõu §20 on aga defineeritud erilise kindlustusriskiga kindlustusvõtja väga häguselt.

Eelnõu järgi peab kindlustusvõtja esitama kindlustusandjale töökeskkonna riskianalüüsi tulemused. Kui palju on Eestis praegu inimesi, kellel on piisav kvalifikatsioon sellise analüüsi tegemiseks? Analüüs peab olema sedavõrd objektiivne ja autoriteetne, et seda peavad tunnistama kindlustusandjad ka siis, kui see neile ei meeldi.

Väga tõsine on ka küsimus, kelle kulul analüüsi tegema hakatakse? Vähegi tegelikkust tundev inimene saab aru, et taolise põhjaliku ja kohustusliku analüüsi hind lööb väikeettevõtete tasku pihta väga valusalt.

Eelnõu §32 järgi on hüvitise suuruse määramise arvestuslikuks aluseks keskmine netosissetulek kalendripäeva kohta. Netotulu on teatavasti puhastulu pärast maksude mahaarvamist. Tulumaksuseaduse §13 lg 3 punkt 5 järgi maksustatakse aga tulumaksuga kõik tööõnnetuse või kutsehaigusega seoses makstavad hüvitised, mis ületavad kalendrikuus ühte rahvapensioni määra isiku kohta. Rahvapension on hetkel 800 krooni. Eelnõu ei näe ette tulumaksuseaduse muutmist. Seega maksustataks üle 800 krooni ulatuvad hüvitised tulumaksuga sisuliselt kahekordselt: kõigepealt arvatakse hüvitise suuruse arvutamisel tulumaks maha ja pärast hüvitise kättesaamist tuleb sellelt tulumaksu maksta. 800 krooni ületav hüvitis on aga Eesti praeguse palgataseme juures väga tõenäoline tekkima.

Koos tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustamise seadusega tuleks töötervishoiu ja tööohutuse seadusse sisse viia selged sätted selle kohta, kuidas füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) registreerib iseendaga toimunud õnnetused ning kuidas ja kellele sellest teatab. Iseennast võib ta ju eelnõu järgi vabatahtlikult kindlustada.

Oluline küsimus on ka FIE ja kutsehaigus. Leiame, et peaks olema sõnaselgelt sätestatud, et ka FIE enda kohta kehtib kõik kutsehaiguste kohta sätestatu. Praegu on olnud kuulda ka seda, et kutsehaigus on seotud tööandja hoolimatusega ja ei ole rakendatav FIE enda kohta.