Järgmine idee, mis tõstab ettevõtte maksukoormust

Rahandusministeerium kavandab seaduse muudatust, mille kohaselt ei saa ettevõte enam auto kasutusrendilt kogu tasutud käibemaksu tagasi.

Äripäev taunib valitsuse tegevust, sest kiiresti kasvavate avaliku sektori kulude katmiseks on asutud muutma ettevõtete tegevust puudutavaid maksuseadusi. Muudatuste eesmärk on ettevõtete maksukoormuse tõstmine.

Rahandusministeerium selgitab, et käibemaksu mahaarvamisõigust tuleb piirata, sest ametiautosid kasutatakse erasõitudeks. Ministeeriumi hinnangul on iga kolmas ametiautoga tehtud sõit erasõit. Maksumaksjate õiglane kohtlemine eeldab erasõitude maksustamist.

Ministeeriumi viited õiglasele maksustamisele ei kõla veenvalt, sest tegelikult ei järgita seadusloomes seda põhimõtet. Maksuseaduste muutmise põhjuseks on riigi kulude suurenemine.

Kui erisoodustusmaksu määra tõsteti kaks korda ja põhjenduseks toodi ametiautode kulude kasv, siis õiglust silmas pidades oleks tulnud isikliku auto kasutamise kompensatsiooni kaks korda tõsta. On ebaloogiline, et Eestis tõusevad ainult ettevõtete omanduses olevate autode kulud. Või miks teeb riik erandi autode puhul? Sarnaselt peaks suhtuma kõikidesse toodetesse ja teenustesse, mida on võimalik kasutada eraotstarbel. Nii tuleks käibemaksu tagastamine osaliselt lõpetada arvutite, kontoritehnika, bürootarvete, interneti- ja telefoniühenduse, büroorendi puhul, sest ka neid kasutatakse aeg-ajalt eraotstarbel. Nt büroodes tähistatakse kolleegide sünnipäevi. Võrdsust taga ajades jõuame kiiresti absurdini.

Toimetust häirib rahandusministeeriumi suhtumise juures see, et ametnikud on määranud kindlaks, et iga kolmas sõit on erasõit ja et autode kulud suurenevad kaks korda. Millele need hinnang ud tuginevad, seda ei suuda seletada. Äripäeval on 9 ametiautot ja erasõitude osatähtsus on kindlalt alla kolmandiku. Ebatõenäoline on ka see, et nende 9 auto kulud tõusevad järgmisel aastal kaks korda.

Kui riik tahab maksustada erasõidud, siis õigluse seisukohast ei tohiks kõigile lajatata ühe mõõdupuuga. Ettevõte peaks ise määrama, et palju tehakse erasõite ning vastavalt nõudma liisingmakselt tagasi käibemaksu ja maksma erisoodustusmaksu. Riigi ülesanne on kontrollida esitatud andmete õigsust.

Tõenäoliselt kuluks riigil kontrollimistele ja vaidlustele rohkem raha, kui õnnestuks autode kasutamisest maksu koguda. Kõigile ühe puuga virutamine on aga ebaõiglane. Seega võiks riik üldse loobuda katsest tagada võrdne maksustamine autode kasutamise osas. Sarnaselt ei üritata meil ju tagada võrdsust arvutite maksustamisel jne.

Ametiautosid puudutavate ideede osas kumab läbi ametnikekesksus. Tõenäoliselt suhtuvad ametnikud ametiautosse kui lisahüvesse. Ettevõtete jaoks on auto soetamine võrreldav uue seadme ostmisega. Esikohal ei ole mitte töötajate isiklik kasu. Esmatähtis on ettevõtte kasu ja vajadus autode järele on tingitud ettevõtte tegevusest. Alates autojuhi ja lõpetades tippjuhiga on auto töövahendiks ja nii peab riik ametiautodesse ka suhtuma.