Euroopa jääb killustatuks

Maailma rikastest tööstusriikidest ja Venemaast koosneva klubi G8 eelseisvatel kohtumistel osalevad neli liiget ? Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Suurbritannia ? nii eraldi kui ka esindades Euroopa Liitu.

Hoolimata G8 istungite tulemuslikkusest oleks ELi ühtne osalemine kõrgeima sümboolse väärtusega ? see kinnitaks Euroopa ühist seisukohta rahvusvahelistes suhetes ja majanduspoliitikas.

Peamine argument sellise muudatuse kasuks on see, et ühine osalemine ELi poolt suurendaks Euroopa kaalukust rahvusvahelistes suhetes, eriti suhetes USAga. Lõppude lõpuks oli Euroopa liitumise peamiseks põhjuseks esmajoones just Euroopa arvamuse tunduvalt jõulisem avaldamine rahvusvahelisel areenil.

ELi liikmesriikidel on ühised ranged fiskaalpoliitika reeglid, ühisraha (hetkel v.a Suurbritannias, Rootsis ja Taanis), ühtne kaubanduspoliitika, ühine monopolivastane poliitika ja ühised turustrateegiad. Miks siis mitte saata G8 kohtumistele üks esindaja? Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Suurbritannia jagavad ju rahvusvahelise majanduspoliitika osas põhimõtteliselt sarnaseid seisukohti, miks siis mitte nende teemade käsitlemise puhul esineda maailmas ühisrindena?

Võimalikke vastuseid on kaks. Esiteks on Euroopa riikidel hoolimata episoodilisest ühtsuse demonstreerimisest väga erinevad välispoliitilised seisukohad ja nad ei soovi seda privileegi delegeerida. Vaadelgem näiteks hiljutisi pingestunud suhteid USAs. Kuigi Suurbritannia jääb oma ookeanitaguse liitlase seisukohtadele väga lähedale, on Prantsusmaa oma valitsuse värvitoonist hoolimata äärmiselt kriitiline. Itaalia seisukoht aga pöörleb 180 kraadi sõltuvalt sellest, kes on võimul. Vahest ehk valimiste tõttu on Saksamaa võtnud pigem USA-vastase hoiaku.

Oht on selles, et ühtses välispoliitikas kokkuleppele jõudmine võib olla kas võimatu või viia minimaalse ühisnimetajani, mis jätaks Euroopa ebaefektiivseks ja nõrgaks. Alternatiivselt võib kindla seisukoha võtmine, mis tugineb näiteks ELi-sisesele enamushääletusele, viia väga pingeliste suheteni liikmesriikide vahel. Üksmeelele jõudmine suhteliselt väikestes diplomaatilistes ja rahvusvahelistes küsimustes võib olla teostatav. Palju raskem oleks üksmeele leidmine, kui USA sooviks kooskõlastada oma Euroopa liitlastega Iraagi võimalikku ründamist. On usutav, et Euroopa liitlastel oleks võimatu jõuda kokkuleppele isegi selles, kuidas USA-le vastata. Tegelikult näitavad sügavad lahkarvamused välispoliitikas üht peamistest põhjustest, miks EL ei saa ja ei tohi saada föderatsiooniks selle sõna traditsioonilises tähenduses. Võib-olla ei peakski välispoliitika olema valdkond, mida kõik ELi liikmesriigid delegeerivad ja kus kokkuleppele jõuavad. Kas aga üldisemalt võttes saab selline ühtne poliitika kunagi globaalses tähenduses õiglane olla? Kui Eesti kunagi ELiga ühineb, siis on ka Eesti huvid G8 kohtumisel esindatud, samas kui näiteks Koreal ei ole hääleõigust üksnes seetõttu, et see pole ühise turu ja rahaga liidu liige. Ilmselt saab Eesti osa ELi esindaja seisukohtade kujundamisel G8 kohtumisel olema väike, kuid selle esindatus on jällegi rohkem sümboolne kui sisuline. Teine vastus on tunduvalt küünilisem. Võib-olla kaotaksid nelja Euroopa riigi pead suurima võimaluse fotografeeritud saada ja neil pole tahtmist seda võimalust ELi esindajale delegeerida.

Olemasolevate liikmete erinevad eelistused ja poliitilised valikud mõnedes valdkondades, eriti välispoliitikas, on väga sügavad ja tõenäoliselt jäävadki sellisteks. Euroopa Liidu laienemisel need erinevused tõenäoliselt mitmekordistuvad ja muutuvad nähtavamaks. ELi laienemise ja poliitika koordineerimise vahel on tõesti käärid. See tähtis asjaolu unustatakse praegu Euroopas vaidlustes institutsioonide ülesehituse ja põhiseaduse üle.

Küüniline vastus fotografeeritud saamise võimalustest võib olla õige ja võib ka mitte olla. Kuid see rõhutab, et otsused selle kohta, mida Euroopa Liidule delegeerida, on tihti pigem lühinägelike konfliktide ja Euroopa bürokraatia kui hoolikalt läbimõeldud institutsionaalse projekti tulemused.

Need on mõned küsimused, millele Euroopa konstitutsioonikongress peab vastama. Siiamaani on see pakkunud ülivähe vastuseid.

Autor: Alberto Alesina