Hullumeelselt geniaalne ettevõtmine

?Ma olen sellise visa hingega, et küll ma ta valmis teen, sest sel, kas oled ja tegutsed looduse keskel huvitavas objektis või korteris miljonite seas, on ikka suur vahe,? kinnitab Vaher, kelle igapäevane elamine neljatoalise korteri näol asub siiamaani Lasnamäel.

Algusaegadel oli asi vaevalisem. Iga tööga oli kiire. Üks ütles, et kõigepealt peab aia rajama. Algul oli veski ümber puhas kruus, seetõttu sai kohe 30 koormat mulda toodud ja praegu on samas kohas suur marjaaed. Teine soovitas, et kohe tuleb panna puud kasvama. Tuhandest istutatud kuusest on osa juba kolme-nelja meetriseks sirgunud. Kolmas ütles, et kõige tähtsam on vundament kindlustada, neljas jällegi, et katus peale saada, viiendale tundus, et põhiprobleem on vesi. Igaüks ütles midagi ja nii tuligi välja, et kõik on kõige tähtsam, meenutab Vaher. ?Tegelikult peabki kõik olema, aga kui sul pole vaba raha, mida igale poole lajatada, siis tuleb teha vähehaaval,? leiab ta.

Muinsuskaitsjate arvates on lagunevate mõisate kõrval veskid teised tähtsad objektid, mida hooldada ja taastada, kuid nende arvelevõtmine jäi nõukogude aja lõppedes pooleli. Vello Vaher on nii Eestis kui ka välismaal ringi liikudes vaadanud terase pilguga igasuguseid veskeid, ka erinevaid pukktuulikuid. Siinmail on ta eri paigus leidnud terve hulga hooletusse jäetud ja lagunenud veskeid. Mõni neist on 19. sajandist pärit arhitektuuriväärtus, kuid ikkagi seest käest ära lastud, sest objektile pole leitud mingit ärilist otstarvet.

?Meie veski on pärit kindlasti enne 1920. aastat, aga täpsemalt ma ei teagi,? tunnistab Vaher ja lisab, et kui vaid oma veskit vaadata, jääb mulje, et veskid on kõik ühesugused. Tegelikult on igaüks neist erinev ja omapärane, diameetrid on kõigil erinevad, mõnel on neli kaarust, mõnel kaks väiksemat, samuti on erinev akende paigutus. Mõni on ümara vormiga, mõni selliselt püstitatud, et esimene korrus on vertikaalne ja siis edasi läheb koonusekujuliseks, teine on jällegi hästi piklik. Hollandi tüüpi veskeid on Vaher kohanud nii paekivist, graniidist, punasest tellisest kui ka puust seintega. Isegi kuplid on erinevad ? üks paadikujuline, teine nagu vene täitorn. Tänapäeval taastatud veskite puhul on igaüks nii parandanud, nagu jumal on juhatanud, jagab Vaher tähelepanekuid.

Veskitiibadega on jälle selline lugu, et peaaegu kõigil viimasel ajal üles ehitatud tuulikutel on tiivad ära murdunud. Tiibade ehitamine üleüldse on omaette kunst. Esimene rist pidi kuuemeetrisest tammepuust tehtud olema. Kui suurem torm või tuul tuleks, siis tiivad vaevalt et vastu peaksid, seetõttu ei julgegi Vaher esialgu tiibadega jännata. Rakvere kandis Aasperes ajab jälle mootor ühe veski tiibu ringi. ?Omamoodi geniaalne,? tõdeb Vello Vaher, kellel on hoolimata oma eluaegsest loomingulisest tegevusest inseneri haridus. ?Parem see kui üldse mitte midagi,? naerab Vaher ja kinnitab, et TPI haridus andis talle suurepärase mõtlemisvõime.

Probleeme jätkub veski ümber toimetamisel küllaga. Näiteks kas või igivana häda paekivi niiskusega: paekivist seinte vahelt immitseb alalõpmata ülearust niiskust. Adavere tuulik oli algul ka paekivist, kuid siis krohviti ikka ära, sest muudmoodi ei saadud niiskusest jagu.

?Kupli peaks kindlasti peale ehitama ja ka vihmaveerennid paigaldama, et vett juhtida ja niiskust vähendada, sest veski sein on 18kraadise nurgaga ja nii jäävad vesi ja lumi hästi pidama,? räägib Vaher.

Vähehaaval kasvavad ka taimed välismüüri sisse ja see lööb segul killu lahti. Vaherite veski on ka kaks korda põlenud ja seetõttu on omakorda mõnes kohas praod sees. Alpinistide abiga sai paekivi pragusid parandatud. Kõige lihtsam oleks olnud loomulikult kas üle krohvida või lausa plekiga katta, aga euroremonti siin tegema ei hakata, on Vaher kindel.