Arengu pidurdamise maks

Mida madalam on maksukoormus, seda kiiremini areneb majandus. Loomulikult eksisteerib mingi maksude miinimummäär, mida on vaja riigi ülalpidamiseks, ent kõik, mis üle selle, on poliitilise retoorika küsimus ? vähemalt Eestis muutub inimese jaoks vähe, kui mingit maksu taas tõstetakse. Alatu on aga rääkida maksukoormuse vähendamisest, toimides ise vastupidi. Valitsus töötab praegu maksukoormuse tõstmiseks. Töö käib tasahilju, sest ettevõtjad vihkavad suuremaid makse nagu kurjad koerad kassi.

Uued maksud ettevõtjat enam ei üllata. Tõusnud on auto kasutamise kui erisoodustuse maksustamise määr. Ettevõtjad peavad tasuma tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustuse eest. Ma ei räägigi sellest, et enamik igas normaalses riigis ärikuludeks peetavatest väljaminekutest on Eestis kas esinduskulud või erisoodustused. Seda kõike võib mingi piirini taluda, kuigi tahaksin teada, kuhu neid makse kulutatakse. Turismireisideks Aafrikasse, hotellides tühjade tubade eest maksmiseks, põllumajandusministri firma toetamiseks? Kuidas see kõik aitab lihtsat inimest, maksumaksjat?

Ent jäägu poliitiline retoorika võimulolijate privileegiks. Mina tahan täna lihtsalt inimestele teadvustada, et Eesti Vabariigi valitsus on välja mõelnud veel ühe uue hiiliva maksu ? arengu pidurdamise maksu.

Põllumehed, kujutage ette järgmist olukorda: on leiutatud uued looduslikul kütusel töötavad väga ökonoomsed traktorimootorid. Te tahate neid kasutusele võtta. Ent riik nõuab teilt uue tehnoloogia kasutuselevõtmise õiguse eest 50 miljonit krooni. Ei kujuta ette? Vist mitte.

Kui eelmine valitsus oleks sisse seadnud ?uue traktori maksu?, siis küllap oleks tänane majandusminister kutsunud põllumehi ja traktoriste üles end Toompea lossi platsil põlema panema. Ent põllumeestele makstakse peale uue tehnoloogia kasutuselevõtmise eest, sest see tundub loogiline olevat.

Hoopis teine olukord valitseb tehnoloogiasektoris. Telekommunikatsioonifirmad tahavad võtta kasutusele mobiilside uue põlvkonna, nn UMTSi. Oleks loogiline, et kui põllumeestele makstakse uue tehnika soetamise eest peale, siis peaks seda tehtama ka EMT-le, TELE2-le ja Radiolinjale.

Õigupoolest oleks kommunikatsioonifirmade toetamine veelgi õigustatum kui põllumeeste toetamine, sest tegemist on uue tehnoloogia sektoriga. Kommunikatsioonita pole tänapäeva ühiskonda, ning pädev ja arenenud telekommunikatsioonivõrk mõjub nii iga inimese elule kui ka majandusele ergutava süstina.

Sellest, milleks on vaja internetti, telefoni, mobiilsidet, e-posti ja muid kaasaegse elu tillukesi edasiviijaid, saavad lapsed aru juba kolmandas-neljandas klassis. Mõni aasta hiljem tuleb ka arusaamine, et see kõik ei ole vaid suhtlemiseks ja isiklikuks mugavuseks, vaid selleks, et maailma tempo ja arenguga kaasas püsida.

Kahjuks tundub, et sellest ei saa aru meie valitsus ja majandusministeerium. On ju selge, et need 200 miljonit krooni, mis tahetakse liita UMTSi litsentside hinnale, tõstavad oluliselt telefoniteenuse enda hinda lõpptarbijale ning samal ajal vähendavad teenuse kasutamist ehk kommunikatsiooni.

On meie armas peaminister alles kavalpea! Peale maksuameti on ta ka telefonifirmad klientide käest maksu koguma pannud. Valitsus on nagu see terane firma, kes reklaamib tüdrukuid läbi teleka: küsida võib kõike! Ütleksin pigem ? küsima peab kõigilt! Iga minuti pealt kukub ikka osa valitsusele.

Välja tahetakse anda neli uue põlvkonna litsentsi. Kõik need neli firmat peavad lisaks litsentsi hinnale investeerima igaüks vähemalt pool miljardit võrgu väljaehitamiseks. See tähendab vähemalt 2 miljardit, mis läheb peamiselt seadmete impordile.

Kas rahandusminister on mõelnud, kuidas see mõjub väliskaubanduse bilansile? Isegi Maali saab aru, et mitte positiivselt. Valitsus peaks tegelema sellega, kuidas sundida nelja operaatorit rajama ühist UMTS-võrku, mitte sellega, kuidas Eesti arengule dünamot panna. Rootsis on kaks operaatorit suutnud isekeskis kokku leppida, et luuakse ühine infrastruktuur. Ühine võrk annaks Eesti majandusele vähemalt 2 KUMU (1 KUMU = 1 kunstimuuseum = 1 mld kr) edu konkureerivate välismajanduste ees.

Aga praegu ootan ma hirmuga päeva, mil firmade juhid Peep Aaviksoo, Sami Seppänen ja Üllar Jaaksoo lähevad lossiplatsile ja alustavad näljastreiki. Muidu meie lugupeetud peaministrile ja majandusministrile vist küll majandusloogika kohale ei jõua.