Arvutit saab lihtsalt ümber ehitada

Mälu lisamist on tavaliselt peetud kõige lihtsamaks ja tõhusamaks arvuti jõudluse suurendamise vahendiks. Praeguste hindade juures on see arusaam veelgi õigem kui mõni aasta tagasi. Tasub sageli vaadata, kui palju on võimalik arvutisse mikroskeeme lisada ning täita kõik pesad suurima võimaliku mahtuvusega kividega. Tootjafirmad kipuvad siiski just nimelt mälude hindu aeg-ajalt liialt kõrgeks tõstma ? harilikult umbes pooleks aastaks ? et seejärel odavaid laojääke realiseerida. Seega nii uut arvutit ostes kui ka vanasse lisamälu muretsedes tasub kaupmehelt uurida hindade arengut ja vastavalt sellele kas osta või võimaluse korral veidi oodata.

Siiski esitab tarkvara areng just nimelt mälule üha suuremaid nõudmisi ning on tavaline juhus, et RAMi vähesuse tõttu hakkab arvuti kasutama operatiivmäluna kõvaketast. Sellest annab aimu arvuti töökiiruse järsk langus ning kõvaketta ebaloomulikult sage krõbistamine. Siis ärge hinnalangust oodake, vaid minge kohe poodi. Lisaks töö aeglustumisele kuluvad sellises olukorras läbi kõvaketta laagrid ja see tähendab ohtu kõigile sinna salvestatud andmetele.

Enne mälu ostmist tuleb emaplaadi manuaalist või tootja koduleheküljelt kindlaks teha, mis tüüpi ja millise suurima mahtuvusega on nn kivid, mida arvuti emaplaat toetab. Soovitan osta kõige suurema mahtuvusega mälusid. Üldiselt on need suhteliselt odavamad ning teiseks mahub piiratud arvu mälupesadesse kokkuvõttes rohkem mälu. Kui olemasolevad pesad on kõik täidetud väikese mälumahuga kividest, tasub otsida kaupmeest, kes vanad mälud soodsamalt tagasi ostab. Kuni emaplaadil on vabu pesi uutele mälukividele, tasub ka olemasolevad väikse mahuga kiibid paika jätta, vähesestki võib palju sõltuda.

N-ö sihik megabaitide arvu näol sõltub tarkvarast, mälu tüübist ja eelarvest. Vanemate Pentium-arvutite moderniseerimiseks vajalikud SIMM-kivid on kallid. Niisuguste mäludega arvuti puhul tasub piirduda 32?64 MB mälu nõudvate kirjutamist jm lihtsat kontoritööd tegevate programmidega. Windows 95 või 98 kasutavate arvutite puhul on harva kasu rohkemast kui 256 MB mälust, sellistes arvutites kasutatavad programmid ei suuda tihti isegi suuremaid mälukoguseid adresseerida. Linuxi süsteemid ja uuemad Windowsid tulevad aga hästi toime rohkema mälu töösse rakendamisega, kui enamasti arvutitesse mahub.

Vaatamata paigaldamise lihtsusele võib mälustandardite paljusus segadust põhjustada. Kuidas eristada SIMMe ja DIMMe, veakontrolliga ja puhverdatud mikroskeeme jms. Võtke emaplaadi raamat või kogu arvutikast poodi kaasa ning müüjafirma suudab kindlasti leida sobivaima mälu.

Protsessor on suurim ja võib-olla tähtsaim mikroskeem arvutis, kuigi ainult sellega kaugele ei jõua. Nagu nimi ütleb, toimivad just protsessoris protsessid ehk arvuti täidetavad programmid. Levinuim protsessori jõudluse mõõtühik on taktsagedus, mida mõõdetakse gigahertsides. Peamised konkurendid arvuti protsessorite turul on viimastel aastatel olnud firmad Intel ja AMD, mille toodang erineb veidi kiiruse poolest. Kui laiem publik kõneleb arvuti kiirusest, siis mõtleb ta selle all just protsessori taktsagedust. Niisugune arusaam on viinud protsessori ületähtsustamiseni arvuti hindamisel. Asjast on aru saanud ka tootjad ja seetõttu on uusimad protsessorid maksumuselt minu arvates veidi üle hinnatud.

Ei ole mõtet uut arvutit ostes raisata raha kiireima taktiga protsessorile, mille hind iga päevaga langeb. Mõistlik on ressursse esialgu paigutada parema emaplaadi, rohkema mälu, mitmekesisemate perifeeriaseadmete peale. Muide, emaplaati ei mainitud selles loetelus mitte juhuslikult esimesena, näiteks sellest sõltub, kui kiiret protsessorit arvutisse hiljem üldse on võimalik paigutada. Arusaadav, et tuleb otsida kiirema protsessori võimalusega emaplaati.

Pool aastat või aasta pärast arvuti ostu, kui kiiremate protsessorite hinnad on langenud kümnelt või paarikümnelt tuhandelt mõnele tuhandele kroonile, võib olla juba paras aeg protsessor välja vahetada, vana protsessori võib seejuures edukalt maha müüa.