Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sõjateemad Rahvusteatris
Sõjaohu kasvades Iraagis on äärmiselt sobiv külastada Helsingis Soome Rahvusteatri sõjaõhtut, mille raames esitatakse kaks lühinäidendit ? Bertolt Brechti ?Palju raud maksab?? ja Fernando Arrabali ?Piknik?.
Tavaliselt süüdistatakse Rahvusteatrit stagneerunud esituskavades ja keskmise publiku püüdmises, kuid sõjaõhtuga tõestab Rahvusteater, kas siis juhuslikult või mitte, et käib ajaga kaasas, kui mitte öelda ? lausa ajast ees.
Brechti sõjalugu on pärit aastast 1938, kuid tundub äärmiselt kaasaegne. Loo peategelane härra Svensson üritab maailma probleemidest eemale hoida ja rauakange müües head raha kokku ajada. Kui ka vaatajaskond näidendi lõpupoole hakkab taipama, et tegemist on Rootsiga, kes üritab maailmasõja tingimustes teeselda sõltumatut, siis ei ole naerul otsa ega äärt.
Iglesiase näidend viib aga vaatajad otse rindele. Rindele, kus inimesed arvavad, et nad on konfliktis kõrvaltvaatajaks.
Rindel oleva pojaga tulevad piknikku pidama tema ema ja isa, kaks äärmiselt naiivset tegelast ? jant läheb kaugemale kui enamik absurdikoomika klassikalistest Monty Pythoni naljadest.
Ja loomulikult, kui Brechti näidendi pöörlevate aktsiakursside maailmas hakkab taustalt kostma veel George W. Bushi hääl, mis põhjendab kellegi ründamise vältimatust, siis on kõigile vaatajatele selge, et teater astub ajaga ühte sammu.
Autor: Tarmo Virki