Saksamaa majanduslikud vaevused

Kuu aega enne taasvalimist eelmisel kuul näis kantsler Gerhard Schröder kindla kaotajana. Inimesed panid pahaks, et ta ei suutnud pidada 1998. a antud lubadust vähendada tööpuudust. Praegu tundub kindel kaotaja olevat Saksamaa majandus. Nüüd tunnistavad kõik, et Schröderi töökohta kaitsesid üleujutused Ida-Saksamaal ja tema ristisõda USA Iraagi-poliitika vastu. Mõlemad lasid tal kenitleda kriiside lahendajana.

Debati majandusteemadelt kõrvale juhtimise hind on see, et kantsleril pole volitust tõsiseid tööjõuturu- või muid reforme ette võtta. Schröder võttis kampaania ajal kohustuse täita ametiühingute nõudmisi.

Esimese ametiaja alguses paistis Schröder olevat nüüdisaegne sotsiaaldemokraat, kes mõistab äri. Kui ta oma esimese rahandusministri Oskar Lafontaine?i välja tõrjus, muutusid sakslased reformide ja majandusliku tõusu lootuses optimistlikuks. Need lootused on haihtunud. Saksamaa elutähtsad väike- ja keskmise suurusega ettevõtted ei kaotanud üksnes oma dünamismi, vaid peatusid ka investeeringud neisse. Koos praeguse loiu tarbimisnõudlusega tõotab see majanduslikke vaevusi.

Sama murettekitavalt toetas Schröder tööstuse ja ametiühingute huvirühmade esindajatest koosneva Hartzi komisjoni mõtlematuid reformiettepanekuid. Ettepanekud põhinesid illusioonil, et tööpuuduse võtmeküsimus on ebatõhus ametnikkond, kes ei suuda tööotsijaid rohkete tööpakkumistega kokku viia.

Tegelikkuses puudutab töökohtade puudumine peamiselt madala kvalifikatsiooniga töölisi. Sotsiaalhoolekanne loob neile turuhinnast nii palju kõrgema miinimumpalga, et see jätab sellised töölised tööta. Hartzi reformide rakendamine on nüüd muutunud valitsuse kohustuseks, mis juhib tähelepanu ja poliitilise tahte eemale reformidest, mida tegelikult vajatakse ? Saksamaa sotsiaaltoetuste süsteemi reformimiselt.

Saksamaa majanduse väljavaated teeb veel süngemaks terenduv maksude tõstmine. Bensiiniaktsiisi tõstmine on kavandatud 2003. a jaanuari. 2003. aasta tulumaksu vähendamine on edasi lükatud, räägitakse ka kõrgematest omandi- ja ettevõtlusmaksudest.

Maksude tõstmine ei lahenda valitsuse eelarveprobleeme, kuna majanduskasvu aeglustumine tähendab lõpuks väiksemaid maksutulusid. Rahandusminister Eicheli poliitika on muutumas sama ebakindlaks kui Kohli valitsuse fiskaalpoliitika. Vähenenud on investeerimine riigisektorisse ja hariduskulutused ning vastutus sotsiaalhoolduse eest on föderaalvalitsuselt nihkunud kohalikele omavalitsustele.

Eicheli püüe eelarve tasakaalu saada on kahtlemata tähtis, kuid see ei saa asendada keskmise ja pikaajalise kestusega strateegilist eelarvepoliitikat, mis aitab kaasa majanduskasvule ja tunnistab vajadust investeerida Saksamaa haiglasesse haridussüsteemi. Paljudes Saksamaa koolides on noorimad õpetajad praegu neljakümnendates eluaastates ja ülikoolid ei suuda ligi meelitada noori teadlasi ja õppejõude.

Isegi kui Schröder soovib reforme tagant tõugata, teeb tema poliitiline positsioon selle keeruliseks. Tema väike ülekaal Bundestagi alamkojas seisab vastamisi ülemkojas domineeriva Kristlik-Demokraatliku Liidu / Kristlik-Sotsiaalse Liiduga. Kumbki neist ega nende liberaalidest liitlased Vabad Demokraadid pole pakkunud veenvaid strateegiaid Saksamaa majandusprobleemidega tegelemiseks. Kuni kumbki pooltest otsustavalt ei tegutse, jääb Saksamaa majanduslikult nõrgaks ja poliitiliselt etteennustamatuks. Seega on järgmised neli aastat tõsiseks väljakutseks nii kantsler Schröderile kui ka opositsioonile.