Hobuste aura lummas

Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse projektijuhi Jaanus Miku jaoks on hobusekasvatus väga tõsine hobi, mis pakub tohutut emotsionaalset rahulolu. ?Hasartsele inimesele pakuvad hobused võimalust kihutada, mis mulle väga meeldib,? räägib Mikk, kes on ka Eesti Traavispordi Liidu juhatuse liige.

Hobused on Miku sõbrad ja seda sõna otseses mõttes. Kui ta pole neid tükk aega näinud, tekib tal isegi piinlikkuse tunne, tunne, et loomad ootavad teda ja mõtlevad, miks ta juba pole nende juurde läinud.

Alexela juhatuse esimees Heiti Hääl soetas oma esimese hobuse kuus aastat tagasi ja praegu on tal neid kaksteist.

?Suhtlemine hobustega on tõeline feeling,? kinnitab Hääl, kes tegeleb peale ratsutamise ka tennisemänguga ja talvel suusatamisega. Võrreldes nende aladega unustab ta aga hobuse selga ronides kõik päevamured. ?Hobusega sõites tegeled vaid ühe asjaga ? sõitmisega ?, sest takistussõit välistab kõik muud mõtted,? teab Hääl.

Hääle hobused on kõik takistussõiduhobused. Kord või paar nädalas üritab peremees ka ise hobuse selga saada. ?Arusaam, et ratsutamine on kallis hobi, on täiesti vale, näiteks tenniseks või korvpalli mängimiseks saali üürimine maksab palju rohkem kui 100?150 krooni, mida küsitakse ühe tunni hobusega sõitmise eest,? kinnitab Hääl.

Vahel võib hobune tekitada ka metsiku peavalu, kui ta on sinust üle. Kui aga hobuseid karta, ei maksa üldse nendega tegeleda. Hobune tunneb kohe adrenaliinist ära, et midagi on lahti.

?Kas tead, kui mõnus on tallis magada?? küsib Jaanus Mikk väheke ootamatult. ?Tall on võrratu koht magamiseks! Võtad endale heinad alla, laotad magamiskoti peale ja magad, kuulatades kostuvaid hobuste häälitsusi.?

Eriti mõnus on olla üksi tallis siis, kui loomad on oma kaerad kätte saanud. See on aeg, mil tallis valitseb rahu ja kostub mõnusat krõmpsutamist. Aeg-ajalt on kuulda kabja kobinat ja vaikset puristamist. Kirjeldatud elamust võrdleb Mikk üksi mererannas lainete kohina kuulamise või ürgmetsas mühina nautimisega.

Nõukogude ajal polnud võimalik hobi korras ratsutada, vaid spordina oli võimalik hobustega tegeleda ja seetõttu ta noorena hobuste juurde ei sattunudki. Hobusepisik tuli temasse alles 1990ndate alguses, kui ta alustas ratsutamisega ning kui teda ?käekõrval? Tallinna hipodroomile toodi. Sellest hetkest ei saanud ta enam hobustest lahti.

?Treeninguks olen enda jaoks traavispordi leidnud,? jutustab noorena mäesuusatamist tipptasemel viljelenud Mikk. ?Sealjuures on hea, et ma võin jätkuvalt tegeleda tipptasemel spordiga, kus loeb rohkem tunnetus ja kogemused, mitte niivõrd füüsiline vorm.?

?Arvan, et ma eriti ei eksi, kui ütlen, et esimesed sõidud tegi Jaanus Mikk minu tallis,? ütles treener ja hobusekasvataja, Vidrike talli peremees Toomas Oinus.

Nelikümmend pole tippsportlaste puhul ratsutamises mingi vanus, rääkimata traavispordist, kus võib vanust olla üle viiekümne või kuuekümnegi. Sport on üks kirg, mis teda hobuste juures hoiab, see, et ta saab võistelda.

?Mulle meeldib adrenaliin, mis võistlustel sisse tuleb,? selgitab Jaanus Mikk, kes käis eelmisel aastal Maltal ja Rootsis võistlemas ja kes kindlasti peagi osaleb veel teistelgi traavivõistlustel.

?Kes kiindub võistlussporti, ei saa sellest enam kunagi lahti,? kinnitab ka takistussõiduhobuseid pidav Hääl. Ka enda hobuseid jälgib Hääl justnagu oma lapsi, et teada, kuidas neil võistlustel läheb.

Peale traavivõistlustel osaleja on Mikk ka kogemustega hobusekasvataja. Ühel heal päeval tuli Soomest Tallinna hipodroomile kõne, kus pakuti üht mära tasuta müügiks, tingimusel, et esimene varss kasvatatakse üles ja selle saab omanik tagasi. Mikk võttis vaid viis minutit mõtlemisaega ja pärast seda oli temast saanud Flaming Kempi omanik. Sealt sai alguse Miku tõuaretustegevus, millega ta tänaseni innustunult tegeleb.

?Flaminguga (tõlkes leegitsev) on väga lihtne hakkama saada,? räägib Mikk, ?sest hobused on täpselt nagu inimesedki, kellest mõned on raskema ja teised kergema iseloomuga. Praegusel hetkel olen ma väga uhke, et mul on selline hobune, kes sugupuu poolest oleks ka Ameerikas väga hea loom.?

Mikk on temalt tänaseks kolm varssa üles kasvatanud. Võis küll natuke imelik tunduda, et nii hea sugupuuga loom kingitakse ära, aga üks Soome hobusekasvatus oli ostnud Tallinna hipodroomi aktsiaid ja nad olid huvitatud, et hobusekasvatus Eestis edasi läheks, sest nõukogude ajal hävines Eesti Vabariigi aegne traavlite kasvatus täielikult. Taasiseseisvumise ajal oldigi kurioosses olukorras, kus hipodroom oli, aga hobuseid polnud. Tänu Soome ja Rootsi omanikele saadi siia järjest enam head tõumaterjali ja tänaseks pole Tallinna hipodroomil just palju hobuseid, kuid nende geneetiline tase on kõrge.

Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi juhatuse esimehe ja hobuseraamatute autori Raido Kollomi sõnul on Eesti hobusekasvatuse põhimureks nagu igasuguse teise tootmisegi juures turg. ?Omahind on hobustel kõrge ja müügihind kipub madalaks jääma,? selgitab ta.

Meie probleem on Kollomi hinnangul suhteliselt madal kvaliteet võrreldest teiste hobustemaadega, sest hobusekasvatuse vajadused investeerimiseks on väga suured. ?Spetsialiseerumine toimub maailmas ju kõiges, meil aga on see natuke nõrk,? räägib Kollom. ?Näiteks sporthobuste puhul oleks vaja eraldada ka takistussõidu- ja koolisõiduhobuste kasvatamine.?

Kehtnasse, kus asub enamik Jaanus Miku hobuseid, ta iga päev ei jõua, vahel ei jõua isegi terve nädal mitte. Vaatamata sellele osaleb ta ise aktiivselt hobuste kasvatusprotsessis. Mikk tahab ise alati kõike üle vaadata, veendumaks, et hobustel ikka on hea.

Tõuaretusega tegeleb Eestis liiga vähe inimesi, leiab Mikk, sest tipptasemel tegelejaid võib kahe käe sõrmedel üles lugeda, kuigi ka diletantismi on palju. Kui aga tegeleda tõuaretusega väga kontsentreeritult ja teadlikult ning soovida tulemust saavutada, võib mõne hobusega isegi rikkaks saada, on Mikk veendunud.

Hobuste pidamine on juba kord väga rahvusvaheline ala. Ükskõik kuhu riiki Mikk parajasti reisib, kohtab ta seal inimesi, kes tegelevad hobustega, ja siis on ühise keele leidmine väga lihtne. Mujal riikides on hobusearetuse kultuur väga kaugele arenenud ja sellest peetakse lugu. Eestis ei mõisteta veel hobusekasvatuse vajadust täielikult, mis tuleb aeg-ajalt ilmsiks siinsete ametnikega suhtlemisel.

Mikk kirjeldab hobuse arenemist huvitava protsessina, olles eelnevalt hulgaliselt tudeerinud hobusekasvatusteemalisi raamatuid. Traavleid hakatakse treenima juba titena, nii pooleteiseaastasena ja kaheaastaselt nad sageli juba võistlevad. Kogemustega hobusekasvataja teab, et igasse hobusesse tuleb suhtuda kui eraldi indiviidi, sest nad on kõik erinevad. Kes kasvab kiiremini välja, kes areneb aeglasemalt. Ise võib sellest ka hasarti sattuda ja liiga vara hakata tulemust tahtma, teab ta omal nahal proovitut, nii on võimalik mõnikord hobune lihtsalt ära rikkuda.

Ja kuigi hobused on väga armsad, tuleb mingil hetkel neid ka müüa, kui sa just pole nii rikas, et lihtsalt kogud ja omad neid, väljendab Jaanus Mikk hobuste pidamisel ettetulevat nukramat külge.

?Eesti hobuste tõug oli hääbumas ja see oli see, mille peale mina ärkasin,? kirjeldab Mikk. ?Eesti hobuse väljasuremise oht oma silmade all tundus mulle katastroofina ja seepärast läks see asi mulle hinge.?

Samal aastal kui Vidrike talli omanik Toomas Oinus korraldas esimese Vidrikese Galopi, sai ta idee, et miks mitte korraldada galoppe ka eesti hobusele, ja nüüd on juba kaheksa aastat järjest galopid toimunud. Kuigi üritus baseerub vaid erainitsiatiivil, on galoppidel järjest rohkem osavõtjaid ja eesti hobuste arvukus kasvanud.

?Mikk on tõeline fanaatik, kes on teinud sihipärast tööd nii traavi- kui ka galopimajanduse alal, mis võib-olla suurelt välja ei paistagi, kuid on hobuste alal paljudegi silmi avanud,? tunnustab Toomas Oinus.

Heaks märgiks on, et eesti hobuse hinnad on turul tõusnud. Tänapäeval maksab eesti hobune umbes 15 000 krooni ja see juba toetab hobusekasvatajat.

Tiina Arandi psühholoog

Hobune pakub inimesele lähedust, rahuldab tema koostöövajadust, suure loomana pakub ka turvalisust ning täidab inimeses hoolitsuse vajadust. Pingeid on võimalik maandada hobust paitades või silitades, samuti rahuldada oma kokkukuuluvuse vajadust ratsutamas käies, sest siis kuulutakse hobusega ning teiste inimestega kokku.

Et üldse selle looma selga istuda, peab teda usaldama, millest koorub välja usaldamise vajadus, oskus loomaga kontakti saada. Loom tunneb ju kohe ära, kas tema suhtes ollakse positiivselt meelestatud või vaenulik.

Miks siis minnakse ratsutama? Ühelt poolt ollakse võib-olla varem kogenud, et loomaga võib olla väga hea sõber. Teiseks väärtustatakse looma, kelles nähakse tarka ja arukat tegelast.

Inimene on huvitav, ühelt poolt on temas turvalisuse vajadus, teiselt poolt riskivajadus, vajadus kogeda midagi uut. Riskimine võib olla ka mäng elu ja surma piiril. Nende meeste jaoks, kes kihutada armastavad, aitab kiire sõit pingeid maandada.

Hüperaktiivsetele lastele soovitatakse nii ujumist kui ka ratsutamist, sest hüperaktiivsel lapsel puuduvad piirid ja selline rahulik, aeglane sõitmine hobuse seljas on rahustav nagu hällis kiikumine.